Rein Sikk: presidenti oodatakse Ida-Virumaal pikisilmi
Oleks sümboolne, et me president võiks oma esimese maakonnavisiidi kindlasti teha Ida-Virumaale, meie kõige problemaatilisemasse maakonda. Samas me kõige suuremate võimalustega maakonda, et seda n. ö äratada ning kui vaja ka võimalikes muremõtteis rahustada, rõõmustada.
Ja nagu mu hiljutisest Maalehe loost Narva turult välja tuli, oodataksegi teda seal, Narvas, pikisilmi. Oluline on siinkohas rõhutada lihtrahva poolt Narvas välja öeldut - president peaks julgema tulla lihtsalt lihtrahva hulka, nendega silmast silma suhtlema. Vähe on sellest kui tavakodanik (ja eriti tavavenelane) saab näha presidenti sisenemas mõnd ametiasutusse.
Lihtinimene tahaks kogeda samalaadset tunnet kui kunagi Iisakus kiriku juures, kus Lennart Meri astus korraga kusagilt rahva sekka, lõi külameestele patsi ja ütles. „Tere, mina olen Lennart ja mina olen president. Kes sina oled?“
Muuseas, Toomas Hendrik Ilves alustas oma maakonnavisiitide plejaadi just Ida-Virumaalt. Kuid millegipärast mulle tundus, aga loodetavasti olen ekslik, et ta hoog ja entusiasm rauges mõneti.
Mida peaks president silmas pidama? Loodan eelkõige seda, et temas ei läheks kaduma improviseerimisrõõm ja mängulust, mida pakkus suisa hulgi Lennart Meri. Et presidendi institutsioon poleks tuim ja igav, vaid pigem üllatusi pakkuv. Sest me Eesti, innovatiivne ja nutikas on ju just selline! Järelikult lootkem seda ka meie sümbolilt.
Lisaks on mulle ülimalt sümpaatne Marina Kaljuranna idee kutsuda kokku maaelu nõukoda. Sest just maainimestel, näen seda pidevalt oma kodukandis Kadrinas, on tunne, et neid ei kiputa ära kuulama, nende ideid ei tahetagi teada. Kaljurannal on siin võimalus oluliseks läbimurdeks, et tõesta praktikas: tädi Maali ruulib kõigest hoolimata me südameis. Vähemasti geneetiliselt. Pean pöialt.
