09.03.2017, 00:00
Maal olla, maale tulla, maale jääda, maalt minna – mis see teeb?
Kui sõita ringi ja paljudes Eesti paikades näha lagunevaid talusid – inimpesi –, tuleb suur soov, et need oleksid tegusad, et pere nagu linnupere kannaks kõrsi nokas ja paikaks lagunenud kohad elule.
FOTO:
Maal mina sündisin, laps olin Lõuna-Eesti metsatalus, ilma õdede-vendadeta, vanaema ja ema kasvatada. Tookord polnud elektrit, telekat, raadiot, ja autosid oli külas üks. Hiljem, kui olin koolilaps, tuli elekter ja kõik muu. Siiski oli maal elada täitsa võimalik, teisiti ei osanud tahtagi. Kooli tuli iga ilmaga kõndida nii neli kilomeetrit, ülejäänud osa bussiga sõita. Tõusma pidi vara. Aga maal oli lapsi terve kari, mahajäetud talusid seenemetsa taga mõned üksikud, inimestel oli maad ja tööd. Olid maamajandid, sai lehma pidada ja piima müüa, alevis tekstiilivabrikus töötas ümbruskonna naisi hulka. Ka tookord läks inimesi linna, kuid jäi ka maale. Ehkki linn ahvatles oma korteritesse maanoori juba siis, oli side maaga nii tugev, et ikka elati põlvkond aega kahepaiksetena. Oli maamaja ja korter. Kortereid suruti peale, et inimesi rohkem nõukogude võimu mõjuvälja saada. Praegu on ikka sama – korteriomanik on hea maksumaksja, kes teenib kasumit panga kaudu hoopis teisele riigile.