KOLUMN: Aga meie oleme ju mahedad!

Suvi tuleb, see tähendab, ei tule. Paneme päevitusriided selga, külmetame veidi õues, ikka ei hakka soe. Paneme raadio mängima, kuulame ilmateate ära, endiselt pole parem.

Vihkamist ja surma on meie maailmanurgas viimasel ajal rohkem kui armastust. Lootus, et me siin teeme oma vaikse rahuriigi, kus õhk üha puhtam, teed üha siledamad ja sallivus aina suurem, kukub kolinal kokku. Ning põhjusi on siin rohkem kui üks.

Ennekõike see, et rahvas rändab sinna, kus raha või hüvesid rohkem – seda kinnitab ka vastne inimarengu aruanne. Praegusel ajal on rahakamas Euroopas veel piisavalt hüvesid, mille poole püüelda. Küll võib peagi juhtuda, et ka siin pole edaspidi parem kui maailma nn rahututes piirkondades. Ning kui ei ole rahu, pole varsti enam ka raha. Aegadel, mida võime nimetada halbadeks, hakkab valitsema kaks mõttesuunda. Üks idealiseerib rahuriigina minevikku, teine üritab radikaalsel moel tuleviku suunas murda. Nii ühe kui ka teise puhul kuuleb aina sagedamini sõna “kord”.