Toreda laada on enda jaoks avastanud ka eestlased, ning tõepoolest, sinna tasub minna.

See on laat, kust ei saa poole tunniga läbi joosta. Vabaõhumuuseum võtab enda alla hektareid ning festivali ajal on kasutuses pea kogu territoorium.

Nii müüdi mitme talu juures Läti rahvariide seeliku kangast, mis naabritel on veel säravam ja värvirõõmsam kui meil. Loomulikult pakuti kõrvaltalus kohe ka sõbasid, suurrätte, üleviskeid ning muud teemakohast.

Teisal olid oma kauba üles seadnud puulusikate meistrid, komandas kohas pastlameister. Nii pastlamüügi leti ääres kui ka hiljem esinejaid jälgides hakkas silma, et lätlased peavad ajaloolistest tavadest lugu, näiteks olid müügil ja ka esinejatel jalas ainult nööridega pastlad.

Müügiletid olid koormatud ilusa looduslähedastes toonides maalitud Läti keraamikaga ja sealsamas mäe nõlval sai ka ise potiketra proovida.

Läti linane kangas – sallid, rätikud, pluusid, kerged kampsunid – on samuti ilus ning kuulus üle kogu Baltikumi ja kaugemalgi, ja valik oli muidugi tohutu.

Lisaks esinesid laadal rahvakunstikollektiivid – lauljad, tantsijad, pillimehed, folkloorigrupid. Ning ei puudunud ka leierkastimees.