MAALEHE ARHIIVIST | Nüüd oleks aeg lõpuks ka korralik laud katta. Kääbikute stiilis

Ajal mil jõulud on kenasti läbi saanud ja kohustuslikud toidud figuuri kiuste söödud, on aeg aasta lõpuks parimate asjatundlike näpunäidete kohaselt korralik laud katta.

false

MENÜÜ

Laual on: lambahautis naeri (ostetud Selverist, väga maitsvad), porgandi, sibula ja küüslauguga, küpsetatud kana juurviljadega, täidetud seened, vorstikesed, lambaribi, marineeritud paradiisiõunad, marineeritud seened, leib (keegi ei jaksanud isegi väikest tükki võtta), seemnekook, õunakook, kaht sorti haldjaleib ja originaalretsepti järgi tehtud küpsised.

Aastavahetuse paiku ilmub ikka siin-seal lugusid teiste rahvuste ja kultuuride kokandusnippidest ning pühadeaegsetest maiuspaladest. Täiesti teenimatult on tagaplaanile jäänud ühed innukamad sööjad, keda maailm tunneb – väike rahvas Maakonnast (vähetuntud piirkond Keskmaal – toim).

Nende eluolu kõige täpsemalt kirjeldanud J. R. R. Tolkien (vt tuntud uurimused, mis ilmunud ka eesti keelde tõlgituna, nagu “Kääbik”, “Sõrmuse vennaskond” jm) on välja toonud, et Maakonna elanikud ehk kääbikud söövad päevas seitse korda, kusjuures neil on kaks hommikusööki, ning väljend “teine hommikusöök” pole sugugi vaid suusoojaks kasutusel. Ehk seetõttu juhtub, et kääbikud kipuvad loomuomasest vilkusest hoolimata veidi kõhtu kasvatama.

Võimalik, et huvi toidu vastu on kuidagi seotud nende kasvu ja liikuvusega – tavaliselt ei kasva kääbikud pikemaks kui 120 cm, kuid sellest ei maksa veel mingeid järeldusi teda, nende kasv on ennegi paljusid eksiteele viinud.

Nimelt on nad küll väikesed, kuid võimelised agressiooni korral ilmutama ootamatult suurt visadust ja vastupanuvõimet oma kodu kaitsmisel, mida peavad väga kalliks ning kõike seal toimuvat tähtsamaks kui sündmusi kus tahes mujal. Õigupoolest ei huvita muu maailm kääbikuid põrmugi.

ÜKSILDASE MÄE KAART

Nähtav ainult kuuvalgel, seda ka mitte alati.

Kalligraafia- ja kartograafiahuviline Daniel Reeve joonistas Tolkieni raamatute põhjal kaarte ja harjutas haldjakirja juba lapsepõlves. Kui ta kuulis, et Peter Jackson hakkab tema lemmikraamatutest filme tegema, pani seni pangaametnikuna töötanud mees mõned tööd igaks juhuks posti. Ta palgati viivitamatult ning pole sulge-pintslit-pliiatsit sellest ajast käest saanudki.

Tema kätetöö on nii siin olevad Bilbo retseptide manuskriptid kui ka kõik muud filmides nähtud kirjatööd ja maakaardid.

Ka see Üksildase Mäe kaart, mille kuu-ruune (päkapikkude leiutatud erilised ruunid, mis muutuvad nähtavaks ainult kindla kuufaasi ajal) on võimalik lugeda tõesti ainult nende saladust teades.

Riietuda võiks selliseks sööminguks kohe avaramalt – te ei taha ju jätta teisi omapäi lauda, kuhu muudkui lisandub uusi hõrgutisi ja minna ebasobival momendil otsima suuremat ürpi.

Neid vähem tundvad isikud on korduvalt imestanud kääbikute võime üle keskkonda sulanduda ja looduses varjatuks jäädes seal märkamatult liikuda.

Uuringutest nähtub, et kääbikud peavad oluliseks viljakat mullapinda, tunnevad suurt poolehoidu puude vastu ning taunivad nende põhjusega ja põhjuseta mahavõtmist. Eriti suurt pahameelt võib tuua mõne sellise puu mahasaagimine, millega kogukonnal on emotsionaalne side, näiteks on selle all meeldiv pidusid pidada, seetõttu on kääbikutele lihtne kiusu pärast haiget teha – polegi rohkem vaja, kui rüüstata alleesid ning sonkida segi aia- või põllumaa.

KUIDAS MÕISTLIKULT TOIMIDA?

Mõningaid kääbikutelt maha viksitud näpunäiteid peo õnnestumiseks

Süüa peab olema nii palju, et kui kõigil on kõht täis, saab maitsvamaid palu nakitseda, kuni laud uuesti kaetakse.

Peokõne olgu selge, arusaadav ja lühike. Piisab, kui hüüda “Head uut aastat!”, “Juhhei!” või vastavalt “Mul on täna sünnipäev!”.

Pikad kõned, eriti sellised, kus loetakse luuletust või lauldakse aeglaselt, võivad põhjustada lauas istujates kärsitust, kannatamatust, tüdimust ja pahurust.

Üllatused olgu mõistlikud. (Sellised, kus peoperemees muutub nähtamatuks ja kaob jäljetult, ei ole üldiselt heaks kiidetud.)

Laual tantsimine on sobiv. (Seetõttu on soovituslik enne pidu laud kindlustada, selle alla võib laduda väiksema puuriida.)

Sünnipäevapeo puhul on viisakas külalistele midagi kinkida.

Kui kink on enne mõne teise sünnipäevalapse käest saadud või ringelnud juba nii kaua, et keegi ei oska öelda, mis asjaga on tegu, pole sellest midagi. Ikka võib edasi kinkida.

Millest vestelda? Sugulased ja sugulussidemed on alati hea teema ning nii saab ka viisakalt jutu sees vihjata, et aeg oleks tuua tagasi need lusikad, mille teie vanatädi meie vaaremalt enne sõda korraks laenas.

Kui näete, et sõber on mingil põhjusel kurb või väsinud, siis on alati hea kasutada Samwell Gamggee öeldud kuulsaid sõnu Frodo Bagginsile teel Turmamäele: “Võta üks amps ja tuku natuke.”

Lihtne, rammus, toitev!

Maakonna tuntud aednik ja mõtleja Vanatoi on selgelt väljendanud mõtet: “Kuniks elu, seniks lootust!”, millele tavatses lisada: “Ja süia ikka tarvis!”

Kääbikute menüüs on tähtis mõningane vaheldusrikkus, toidu rohkus ja rammusus ning väga suurt rõhku pannakse kartulile. Söögitegemine on isegi nii oluline, et väikesed kääbikud tutvuvad kokakunstiga enne kui kirjatarkusega.

Seda kõike arvestades otsustas Maalehe tegus köögitoimkond võtta ette korraliku aastalõpuõhtusöögi meistrite jälgedes ning lisada kääbikute köögile üht-teist haldjate ja päkapikkude sahvrist.

Selleks käsitlesime hoolsalt eelnimetatud J. R. R. Tolkieni uurimusi ning samuti juhindusime selle ala spetsialisti Peter Jacksoni vastavatest filmikaadritest, mille autentsuses pole põhjust kahelda (eriti filmitriloogiate “Sõrmuste isand” ja “Kääbik” esimesed osad, kus pööratakse suuremat tähelepanu pidusöökidele ning spontaansele külaliste vastuvõtule).

Õnneks on mujal maailmas juba leidunud inimesi, kes kääbikute menüü vastu huvi tundnud ning ilmunud on ka vastavaid kokaraamatuid.

Samuti on võimalik Uus-Meremaalt tellida originaalseid retsepte, mis on jäänud Peter Jacksoni filmides kaadrisse, kui lähemalt näidatakse kääbikutele eluasemeks olevaid urge ja sealset sisustust. (Need pole mingid niisked ja ussipurused urud, vaid kääbiku-urud, mis tähendab kõiki mugavusi. Tänapäeval on hakanud selline traditsiooniline viis küll asenduma tavaliste majadega ning urgudes elavad vaesed, kes on saanud need oma vanematelt ja pole jaksanud ära kolida, või siis väga rikkad, kes saavad ajaloolist elustiili endale mõnusalt lubada. Mõningane sarnasus Eesti rehielamute ja suitsusaunadega on arvatavasti juhuslik.)

Kääbikute kööki süüvides näh­tus, et pearoad on üsna lihtsad. Originaalretseptis toodud lambahautis tähendaski rosmariini, naeri, porgandi, sibula ja küüslauguga lihatüki ahju suskamist ning mitmeks tunniks sinna jätmist.

Perenaise kurtmine nende ribitükkide pärast, mis potti ei mahtunud ning fooliumis mitmest kihist hoolimata rasva voolates ahju läksid, oli küll õigustatud, ent kaua see rasv seal ahjupõrandal ikka suitseb. Natuke küürimist ja mõni kuu kütmist, ning kõik on jälle nagu enne.

Kääbikutoitude juures ei saa mööda vorstikestest – need lihtsalt peavad laual olema. Küll aga on kääbikud mõistlik seltskond ega arva, et peavad seesugused asjad otsast lõpuni ise ära tegema – enamik vajaminevast ostetakse lihuniku käest sellises olekus, mis lubab kraami kohe potti pista.

Kana tehes lisage julgelt köögivilja, see annab roale värvi ning on maitsev. Väikesi tomateid võib lisada hulgaliselt – need on küpsetatult hea amps, kui muu enam kuidagi sisse ei lähe.

Kindlasti peavad laual olema seened. Ajal mil muu maailm kaugeneb säärasest suupärasest roast, võib kääbikuid lugeda üheks seenemaiamaks rahvaks üldse. Seentest mööda minna nad rahuliku südamega ei suuda ning häid seeneaastaid hinnatakse kõrgelt. Loomulikult on eriti eelistatud sellised liigid, mida otse pannile saab panna, kuid ka täidetud seened ahjus küpsetatult või marineeritult on ääretult hinnatud roog. Portobello seente täitmise võlukunsti demonstreeris hiilgavalt Maalehe endine reklaamikujundaja Piia Stranberg.

Soovitatavalt avaram rõivas

Riietuda võiks selliseks sööminguks kohe avaramalt – te ei taha ju jätta teisi omapäi lauda, kuhu muudkui lisandub uusi hõrgutisi ja minna ebasobival momendil otsima suuremat ürpi. Kääbikud eelistavad erksaid värve, eriti rohelist ja kollast, kuid siinjuures lähtuge praktilisest põhimõttest: suurem on parem.

Juhul kui olete pädev ning maailmas toimuvaga kursis isik (antud juhul Tuuli Jõesaar Eesti Päevalehest, tänu ja kummardus!), kelle juures selline söögikeetmine toimub, siis te muidugi ei ehmu esialgse segaduse peale, kus laual on stardivalmis õllevaat, kõrvits, kana, rääbis, küüslauk ja pudel marjaveini.

Ainult tõeliselt teadlik võõrustaja suudab olla valmis soovideks nagu: vajan kohe väikest/suurt/sinist kannu; rohkem tuld pliidi alla/nüüd on liiga palju; kas on siin rohelist liuda/kalakujulist kandikut/natuke rummi/veel rohkem sedasama rummi, ja muud säärast.

Nähes kedagi oma parima kööginoaga plekkpurki avamas, säilitab ta rahu, ulatab midagi toekamat ning tänab õnne, et kellelegi pole veel meelde tulnud päkapikkude tuntud peolaul:

Keevaveekatlas kildudeks klaasid!

Piimaga valgeks põrand ja pliit!

Ikka veel terved lambid ja vaasid?

Akendest välja saatkem nad siit!

Teadmiseks: kui peole on saabunud päkapikk, siis ilmselt on tal suure habeme ja raske kuue tõttu palav ning kodurahu nimel tuleks talle kohe anda tool õllevaadi ja prae kõrvale. Vastasel juhul võib ta muutuda tusaseks, minna mööda majapidamist uitama, sattuda sahvrisse, pärast mida tuleb kogu talvevaru uuendada.

Kui saabub võlur, siis peab vaatama, et talle ei antaks liiga väikest klaasi ja puruseid toite, mis vuntsidesse kinni jäävad, ning arvestada tuleb sellega, et ta võib tunda kõrgendatud huvi asjade vastu nagu sõrmused, võtmed ja piiburohi.

Mõnda olulist küpsetistest

Kui kana ja lambaga on asi lihtne, siis eraldi peatume küpsetistel. Kääbikutoitude juurde kuulub vaieldamatult seemnekook, mida on hommikul paslik teeajale mõeldes küpsetada vähemalt kaks. Seda siis, kui ei oodata külalisi, vastasel juhul tuleb kogust mitmekordistada – pole midagi kurvemat, kui saabub ootamatu külaline ja pead viisakalt pakkuma talle toitu, mida tahaks ise süüa, teades, et midagi järele ei jää.

Seemnekooki võib teha köömnetega (ei leidnud heakskiitu) või mooniseemnetega. Maalehe eine tarbeks selle küpsetanud Heli Raamets (kes enda kinnitusel korjas ka mooniseemned ise ning pani neid erakordselt suure koguse) pidas vajalikuks märkida, et otstarbekas oleks kook enne söömist siirupi, mahla või rummi ja mahla seguga immutada, muidu kipub see pisut kuivaks jääma.

Muretaina-õunakoogile lisatakse kääbikute variandis ingverit ning see võõbatakse poole küpsetamise ajal üle roosiveega. Viimasega ei tohi liialdada, siis saab kook seebimaitseline, kuid õigesti doseeritult annab roosivesi meeldiva lisanüansi.

Täiesti eraldi lõik tuleb pühendada haldjaleivale ehk lembasele, mille väike amps originaalsete allikate väitel täidab täiskasvanud mehe kõhu kogu päevaks ning mida nimetatakse ka teekonnaleivaks. Kääbikud peavad seda muidugi sööma rohkem. Haldjaleiva omapärana on märgitud, et ainult sellest toitudes sööja jõud kasvab. Lisaks on tegu nii maitsva küpsetisega, et seda kiidavad isegi päkapikud (olevat paremgi kui teatud meekook), kes muidu haldjakraami suure umbusuga suhtuvad.

Oma kokanduslikus eksperi­mendis katsetasime kaht lemba­se retsepti, need võttis ette hinda­matute kokandusoskustega, kartmatu ja muidu ka igati haldjalik Maakodu toimetaja Kristel Kirss, keda assisteeris enda sõnul köögis täiesti abitu, kuid päkapikuliku otsustavusega asja kallale asudes siiski hakkama saav Maalehe kujundaja Mari Peterson.

Kogu ürituse parimaks roaks kroonitigi üksmeelselt vahtrasiirupiga valmistatud lembas, mis pärast küpsetamist mõne päeva seisis ning siis palmilehte mähituna laule pandi. Koostise poolest võinuks haldjaleib kauemgi seista, ise sealjuures aina paremaks muutudes, kuid maitse tõttu söödi see ära tohutu kiiruga. Selgus ka, et tegu on tõepoolest väga toitva küpsetisega, sest üks viil täitis teisemelise poisi kõhu kogu õhtuks (ilmselge tõend toidu ebamaisest mõjust).

Kääbikute kombel söömine oli kogemus, mis veenvalt kinnitas tuntud strateegi ja visionääri Thorin Tammiskilbi öeldut: “Kui oleks rohkem selliseid, kes head kõhutäit, nalja ja laulu kullakoormast ülemaks peavad, oleks meie maailm praegusest rõõmsam paik.”

Lembas ehk haldjate teekonnaleib

Cobi Kim

Valmistusaeg: 1.10

Küpsetusaeg: 25 minutit

Kokku tuleb sellest kogusest kuus portsu.

KOOSTISOSAD

2 tassi gluteenivaba jahu (meie kasutasime kastanijahu ja mandlijahu)

1 banaan

¼ tassi kookosõli

⅓ tassi vahtrasiirupit

2 sl valgeid tšiiaseemneid

6 sl vett

näputäis meresoola

pakkimiseks mittemürgiseid rohelisi lehti, kanepinööri

Kuidas teha

Sega suuremas kausis kokku tšiiaseemned ja vesi, jäta umbes viieks minutiks seisma, kuni moodustub sültjas mass. Sega juurde kahvliga purustatud banaan, kookosõli, vahtrasiirup ja meresool.

Lisa jahu, vältides ülemäärast segamist – muidu muutub lembas liiga sitkeks. Vormi tainast pall ja pane see külmkappi. Tunni aja pärast võta tainapall külmikust, raputa sellele pisut jahu, rulli tainas umbes 6 mm paksuseks plaadiks ning lõika ruutudeks (7 × 7 cm). Tõmba noaseljaga igale ruudule rist, jälgides, et sa tainast läbi ei lõika. Küpseta 180kraadises ahjus 25 minutit.

Kui lembas on jahtunud, mässi see rohe­listesse lehtedesse ja kinnita nööriga. Meie kasutasime banaanilehti – et need ei murduks, tuleb lehti enne kuumas vees leotada. Sobivad aga ka kõik muud mittemürgised lehed, kas või näiteks lehtkapsas.

Pane lembas õhukindlasse karpi ning tõsta see kolmeks päevaks külmkappi, kus lembas saab oma õige maitse. Soojalt ja värskelt pole see pooltki nii maitsev kui natuke jahedas seisnult.

Andy Serkise kurku tervendav Guglunki mahl

Võib arvata, et on päris kurnav, kui kogu päeva jooksul tuleb teha erinevaid hääli, mis tulevad kord kurgupõhjast, kord on aga kilkavalt heledad.

Just nii aga pidi töötama Andy Serkis, kes “Sõrmuste isanda” filmitriloogias kehastab Guglunki.

Et halt hävitava toga toime tulla, jõi Serkis iga pave kannude kaupa vedelikku, mida nimetas ise Guglunki mahlaks ning mis aitas leevendada koormusest tulenevat valu ja häälekähedust.

Jook koosneb teatud-tuntud tervendavatest ainetest ning aitab hästi külemtuse ja häälele osakssaanud ülekoormuse korral.

Koostis:

2 tassi vett

1 tl värske ingveri tükikesi

1 sidrun

2 sl mett

Näputäis kaneeli

Kuidas teha:

1. Aja väikeses potis vesi kergelt keema, lisa ingver, oota minut või kaks, kuni vesi muudab värvi.

2. Vähenda kuumust ja kurna vedelik.

3. Lase vesi uuesti keema, lisa sidrun ja mesi, sega läbi. kuumuta keemiseni ja serveeri.

Õunakook igivana inglaste retsepti järgi

Retept on pärit aastal 1591 ilmunud kokaraamatust A Book of Cookrye by A. W. (1591)

Koostis:

Muretainas

2 1/2 tassi rafineerimata jahu

1 1/2 tl suhkrut

1 tl soola

1/2 tassi jahutatud soolata võid, lõigatud pooletollisteks kuubikuteks

1/2 jahutatud rasva lõigatud pooletollisteks kuubikuteks

5 supilusikatäit jahutatud vett või rohkem

Täidis

8 keskmise suurusega õuna, lõigatud kuubikuteks

3/4 tassi pluss 2 sl suhkrut

2tl kaneeli

1tl jahvatatud ingverit

2sl roosivett

Valmistamine:

Originaalretsept ütleb: võta korralik tainas ja suru nii õhukeseks, kui saad, lõika õunad tükkideks, maitsesta ingveri ja kaneeliga, pane tainas peale - lühidalt, õunakook pole 420 aastaga suurt muutunud.

Aga täpsemalt:

1. Esmalt tee tainas ja hoia vähemalt tund külmas.

2. Kuumuta ahi 190 kraadini.

3. Koori, puhasta, lõika õunad. Sega kaneel ja ingver suhkruga, pane koos õunatükkidega kaussi.

4. Kergelt jahusel pinnal rulli tainas õhukeseks ja tee sellest pirukale põhi. Täida õuntega, rulli ülejäänud tainas õhukeseks ja pane kõigele katteks peale. Suska noaga kattesse mõned õhuavad, voldi servad kokku ja lükka ahju.

5. Küpseta pirukat umbes tunnike. Aga 35 minuti järel võta see välja ja pintselda pealt roosiveega, puista peale kaks supilusikatäit suhkrut ja pane ahju tagasi. Kui koorik on pruun ja krõbe ja vedelik muliseb, siis on pirukas valmis.

Küpsised

Originaalis Pastrycake, tellitud Uus-Meremaalt, kui üks filmis Bilbo urus nähtus retsept

Iga kahe portsjoni jahu kohta lõika sisse neli võikuubikut, üks muna, näputäis soola;

Magusa taigna jaoks lisa sutike suhkrut;

Küpseta ruutudena, serveerides lisa pähkleid, marju kuivatatud aprikoose, porgandeid ja võid pista ka mee sisse enne suhu panemist.

Küpsised tulid toredad ja pontsakad, kuid ei midagi lembasega võrreldavalt. Järgi ei jäänud muidugi ka need.

Lammas – samuti filmis nähtud Bilbo retsept

Määri lammast õli või võiga ja pruunista kiirelt. Teisel pannil prae sibulat ja peekonit, lisa lambale koos porgandite, kartulite ja kaalikatega.

Lisa peterselli ja sorts vett, maitsesta rosmariini ja oregano ja soola ja pipraga.

Leent võib jahuga paksendada.

Lase kaane all ahjupotis rahulikult pigem madalal kuumusel paar-kolm tundi podiseda ja söö koos sõpradega.

Seemnekook

Suurepärane tee juurde või ka kergeks eineks, hea ka koos mee või moosiga.

Koostis:

1 pulk võid (see on umbes 100 g)

180 ml suhkrut

½ tl jahvatatud muskaatpähklit

¼ tl teist sorti muskaatpähklit

1 tl seemneid (soovitavalt köömned, aga võivad ka mooniseemned olla)

3 muna

180 ml brändit

500 ml jahu

Sega või ja suhkur, lisa maitseained ja seemned, seejärel munad ja brändi ja sega ühtlaseks. Lisa juurde jahu ja sega jälle. Pane tainas küpsetuspaberiga vooderdatud vormi ja küpseta 180 kraadi juures üks tund.

Kook on maitsev, eriti kui mooniseemneid veel rohkem panna ja enne söömist kook mõne vedelikuga immutada, muidu kipub kuivaks jääma.

Pühapäevane küpsekana

1 kana

115 g võid

5 tl värskeid ürte, hakitult

5 küüslauguküünist, hakitult

2 tl jämedat soola

1 mugul küüslauku

2 suurt rosmariinioksa

1 kg porgandeid, kooritult, lõigutud 5cm juntsakateks

1 kg kardulasi, kooritult, lõigutud 5cm juntsakateks

Kuumuta ahi 245 kraadini.

Kuni ahi soojeneb, haki lemmikürdid. Kui pole päris kindel, milliseid ürte kasutada, siis proovi näiteks: 2 tl rosmariini, 1 tl basiilikut, 1 tl tüümiani ja 1 tl majoraani. Muidugi sobib kõik, mis parajasti sinu Maakonna nurgas kasvab. Kui aga värskeid ürte pole võtta, võid vabalt need asendada 2 ½ tl kuivatatud ürdiseguga.

Sega hakitud ürdid, või, hakitud küüslauk ja jäme sool mõnusaks tükiliseks ürdivõiks.

Koori porgandid ja kartulid. Lisada võib ka muid Maakonnas levinud köögivilju – naerist või muid juurikaid, mida leidub. Oluline on, et köögiviljad oleksid kooritud ja tükeldatud nii umbes 5 cm juntsakateks.

Laota köögiviljad ühtlase kihina ahjupannile.

Nüüd on õige hetk hakata kanaga jändama. Pese kana korralikult külma veega seest ja väljast. Puhasta lind igasugustest ebavajalikest ollustest (siseelundid jm). Patsuta kana köögipaberiga kuivaks. Kuivale, või sees supelnud kanale tuleb ahjus mõnus krõbe nahk. Märjale kanale jääb aga lotendav ja nätske nahk selga.

Lõika küüslaugumugulakobar pooleks ja hõõru sellega kana seestpoolt. Mulju veidi rosmariini ja pista need koos küüslaugupoolikutega kana kõhtu. Seo jalad kokku.

Sikuta kana nahka veidike ja määri 1 tl ürdivõid naha alla. Ülejäänud võist määri korralik rammus kiht linnule peale. Veidi jäta ka köögiviljadele.

Aseta kana köögiviljapesasse. Küpseta 245oC-ga 25 minutit. Aeg-ajalt keera köögivilju. Küpseta veel 205 kraadiga 45 minutit. Nii umbes poole tunni pärast kontrolli, mis ahjus toimub. Kui kana kõrbeb, kata fooliumiga. Kui kana valmis, jäta ta 20 minutiks järelvalmima. Ja sega veelkord köögivilju. Meie hoidsime kogu kupatust soojas ahjus.

Väga hea sai, vaatamata sellele, et mõnele köögiviljale tuli väike must kõrvake.

Täidetud ja küpsetatud seened

4 suurt portabello kübarat

½ tl võid või oliivõli

200 g head vorsti, sinki

1 keskmine sibul, hakitud

1 tl soola

1 tl kuivatatud ürte (rosmariin või basiilik)

½ tl jahvatatud musta pipart

1 muna

270 g kuivatatud leivatükke + 4 sl varuks

200 g mozzarellat, ribadena

Puhasta seenekübarad õrnalt.

Sulata suurel pannil või (või soenda õli). Pruunista vorst või mõni muu valitud lihatoode (kasutasime kergelt suitsutatud põrsasinki). Kalla pruunistatud vorst kaussi. Pane pannile tükeldatud sibul, küüslauk, kuivatatud ürdid, sool (soola jätsime ära, kuna sink ja juust on piisavalt soolased) ja pipar. Prae kuni sibul hakkab läbipaistvaks muutuma ja küüslauk pruunistuma, nii umbes 3-4 minutit. Pane segu vorsti juurde kaussi.

Kui segu on piisavalt jahtunud, lisa lahti klopitud muna. Sega käega kõik korralikult läbi. Lisa leivatükid (röstisime ise musta seemneleiva kuubikuid), sega jälle korralikult, käega.

Jaga segu ettevaatlikult seenemütsidesse. Pudista ülejäänud leivatükid segu peale ja kui soovid, lisa ka mozzarella. Meie soovisime küll ja see oligi maitsev.

Küpseta 180^oC-ga 15-18 minutit.

Maalehe kokandusklubi eriline tänu Tallinna Botaanikaaiale luuderohu, palmilehtede ja julgustuse eest; Annelile Türilt, kes varustas meid kodumaise lambalihaga, ning Maalehe tegevtoimetajale Raivo Murdele toetava suhtumise eest naiste loomingusse selle parimas tähenduses.