Majandajate hindava vaate asemel saab haaba ja haavikut vaadata ka teistsuguse pilguga: loodusväärtuste hoidja näeb puud, kes vanemas eas on tohutu elurikkuse kandja. Teadlased on selgitanud, et haavapuuga on seotud üle 2000 liigi (samblad, samblikud, putukad, linnud jne). Vana haavapuu võib üksi olla terve vääriselupaik. Mis rada valida?

Stabiilselt majandatud riigimetsas on haavikuid vähem kui erametsades, ja see on juba valiku tulemus — eelistatud ongi olnud väärtuslikumat puitu andvad puuliigid. Selle kohta, mida erametsaomanik oma vanade haabade, haavikute, haavikuvõsaga peale hakkama peaks, öeldakse tavaliselt: omanik ise otsustab.

Mihkelsoni juhtum

Vändra metsaühing korraldas haavikute majandamise õppepäeva oma liikme Leili Mihkelsoni metsas. Põhjuseks oli konkreetne kogemus. Leili Mihkelson laskis 2000. aastal teha poolehektarises haavikus lageraie. Otsustas raiesmiku jätta looduslikule uuendusele. Jättis sealsamas kasvama ka mõned saared ja pärnad, lootes nendegi järelkasvu. Tärkaski tihe haavavõsa, tuli sarapuu, saar, veidi hiljem ka pärnad. Ent kümne aastat hiljem selgus, et paljud noored haavad on hukkunud. 13 aastat pärast lageraiet algas noorendikus valgustusraie. Sarapuu laiutas ja pärna järelkasv tundis end väga hästi, kuid noored haavad olid hävinud ja mitme noore saare kallal saarte haigus saaresurm.

Leili Mihkelsoni huvitas, mis tema haavanoorendikuga juhtus. Metsaühingu huvi oli oma liikmetele kohale kutsutud teoreetiku (Eesti Maaülikooli nooremteadur Reimo Lutter) ja praktiku (Viljandimaa metsaomanik Olavi Udam) abil teadmisi jagada, kuidas haavikuid majandada. Ette rutates: konkreetse haavanoorendiku laastas haabasid kahjustav mardikas haavasikk.
Kui puidu kasvatamise huvi, tuleb omanikul tegutseda, majandada — puud heast peast omaniku soovi järgi ei kasva. Haava puhul on selle võrra lihtsam, et ta uuendab end ise.

Tööd ikka on

Esimesed 10 aastat tuleks lasta noortel haabadel tihedasti kasvada, et põdrale haabade söömiseks ruumi ei jääks.

10.–20. kasvuaastani põdraoht püsib, kuid võiks juba hakata
välja raiuma kahjustatud puid. Haabade seas tasub säilitada kuuske ja pärna, kes taluvad varjus kasvamist.

20.–30. kasvuaastani kestab metsaomaniku jaoks tähtsaim aeg. Sel aastakümnel tuleks teha esimene tugevam harvendus. Väga suurt majanduslikku kasu selle harvendusraie puidu müügist ei maksa loota, kuid see mõjub kasvama jäävate puude kasvule soodsalt. Selles eas haavapuu reageerib veel hästi kasvutingimuste parandamisele. Väljaraiele läheks põdrakahjustusega ja muudmoodi kahjustatud puud, ebakorrapärase võraga puud jms.

30.–40. kasvuaastani kestab aeg, mil harvendusest enam väga kasu pole, kui esimene harvendus eelmisel kasvukümnendil tegemata jäi.

Kui lubatud küpsusvanus pole veel kätte jõudnud ja turg ei soosi haavapuidu müüki, tasub välja raiuda kahjustatud puid ehk hoida haavikut heas seisus. Kuna selles vanuses tuleb mängu ka haaba kõige enam kahjustav seen haavataelik, tuleb arvestada seenest nakatatud puude väljaraiega. Kui plaanitakse puitu müüa, tuleb ette võtta lageraie.

Paremat aega ei tasu väga kauaks ootama jääda, sest siis jõuavad seennakkused nii levida, et see võib hakata puidust saadavat hinda mõjutama. Viljakamates kasvukohtades saab juba 30 aasta vanuselt haaviku lageraiet teha. Haava majandamine on suhteliselt lihtne, kuid suurema perspektiivita, kuna põhiline kasutusvaldkond on ikkagi paberi tööstus. Samas — just tänu sellele on Eestis olnud haaval mitte kõrge, kuid väga stabiilne hind.

Igal sammul

Leili Mihkelsoni metsa haavapuudel võis näha mitut vääriselupaikade indikaatorliiki, mis tunnistasid näitlikult, et jutt haaval leiduvast elurikkusest on õige. Näiteks ilus sammal sulgjas õhik. Või seen, haavanääts, kes kasvab liibunult haavataeliku vanadel viljakehadel. Muu hulgas arutati sel õppepäeval, et vanad haavad võiks erametsas ehk elurikkuse nimel küll kasvama jääda. Kõneldi ka Eestis väga kehva seisu jõudnud lendoravast, kelle elupaigad on seotud just vanade haavapuudega (tähtis, et õõnsusi oleks!), mille ümber peaks kasvama ka kuuski.