Raamat, mil hing katki
Suvi on aeg, mil inimesed otsivad elamusi, mõni loeb suvel märksa enam kui asistel sügis-talvis-kevadistel töönädalatel.
Juba mais ostsin vana sõbra apteeker Melchiori tegemiste neljanda osa. Et varasemad osad olid tegevuse osas nii kaasahaaravad ja suurepärased keskaegse keskkonna taasloojad, jätsin raamatu riiulile ootele. Sellest pidi saama minu suvelugemise kulminatsioon - "Apteeker Melchior
ja Pirita kägistaja" kui peibutus. Paraku ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja lugesin teose läbi kirjandusrännaku keskel.
Purunenud lootused
Haarasin teose suurte lootustega: ootasin põnevat mõrvamüsteeriumi, huvitavaid teadmisi, silme ette kerkivat Tallinna vanalinna ja loomulikult lopsakat, mitmeid keeleregistreid haaravat keelekasutust.
Suur oli mu pettumus, kui kohtusin esimeste kirjavigade-ga. No andestasin, sest muud ootused olid esialgu täidetud ja lootus sureb teadupärast viimasena.
Kurvastuseks hakkas mingi ebamäärane ebamugav "lõhn" mind ja minu Melchiori saatma, ikka ja jälle märkasin mõnd viga: tähe või sõna puudumist, sama fraasi kordust, valesti kirjutatud sõna, puuduolevat kirjavahemärki, kehva sõnastust jne. See ebamäärane hõng muutus aina tugevamaks ning lõpuks sai seda juba defineerida - teosel on kiirustamise ja raha mekk man.
Mu enesetunne oli ütlemata kurb, kui olin teosega peaaegu lõpule jõudnud - selle põhjuseks polnudki niivõrd nunnade ja isegi mitte Keterlyni surm ja Melchiori kannatus, koguni mitte tigedus, mis inimestes ikka ja alati valitseb.
Mu kurbuse põhjuseks oli katkise hingega raamat, mis oli kiirustamise ja raha tegemise hoos kaotanud palju. Melchiori-lugu kahvatus juba loetud ja ilmselt ka lugemist ootavate teoste kõrval. Lugemiselamus jäi kesiseks. Ilukirjanduse üks eesmärke aga ongi elamuse tekitamine ja selle vahendiks on keel. Korralik emakeel.
Miks tihtilugu jääb kannatajaks teose ehitusmaterjal ehk keelekasutus? Miks arvatakse, et kui eesti keel on emakeel, siis automaatselt kõik seda oskavad? Ja nüüd ei räägi ma enam eespool nimetatud teosest, vaid paljudest raamatutest, mis lõhnavad trükivärvi järele ja ootavad lugemist.
Suurem osa meist oskab joosta, hüpata, raskusi tõsta, rääkimata eluks vajalikust hingamisest, aga et neid toiminguid õigesti ja ennast vigastamata teha, selleks peame isegi nii tavapäraseid tegevusi õppima.
Nõnda on ka korraliku emakeelega. Et end korrektselt, kujundlikult, väljendusrikkalt väljendada, peab tundma keelereegleid, teadma stiilinüansse, mõistma sõnade tähendusi, oskama kasutada sõnastikke, olema tähelepanelik lugeja-kuulaja-vaataja. Tekst on just selline keskkond, mille abil/milles kogetakse ja omandatakse keelekasutuse jaoks väga palju.
Lugemisoskus ei ole igand
Julgeks vastu väita ka neile, kes ütlevad, et tänapäeva noored (aga hingelt noori on igas vanuses) ei loe ja tühja sest keelekasutusest. Tõsi, nad ei loe ehk nii palju ilukirjandusteoseid, kui mõned kümnendid tagasi loeti, aga nad loevad. Lisaks arvutiekraanil vilkuvhelendavale reklaamile, mängujuhisele vm loeb küllalt suur hulk noori ka ilukirjandust. Lugemisoskuse ja üldse lugemisharjumuse nimel pingutavad ju ka väga paljud: kirjastajad, õpetajad, lapsevanemad jne.
Innustan oma lapsi nii koolis kui ka kodus raamatuid kätte võtma. Lugemine on justkui uue, aga ka olemasoleva maailma (taas)avastamine, vahel meelitan pisut ja loen ette mõne eriti hea koha.
Aga kuidas ma saan seda teha, kui teos on vigane? Ma ei osta ju poest ühe varrukaga triiksärki või ilma mootorita autot ja ei tee nägu, nagu oleks kõik korras. Miks peaksin siis soovitama või lausa ostma raamatut, mis on vigane, praak?
Kui ostan poest kauba, siis on mul defektide ilmnemisel ka tagastamisõigus. Kui aga raamat on halvasti tõlgitud ja/või vigu täis, kas võin selle siis poodi tagasi viia? Raamatuid saab vahetada mehaanilise defekti korral, näiteks kaaned on tagurpidi, osa lehti puudu vmt.
Aga miks ei või ma tagasi viia teost, mille materjal ei vasta kvaliteedile (reklaamile) ehk keel on puudulik või vigane? Teos on tervik vaid siis, kui kõik komponendid on omal kohal. Mis juhtuks Tšaikovski balletiga "Luikede järv", kui Odette'i osatäitjal puuduks graatsia või kui esimene viiul poleks hääles?
