Raha eest ostetakse kohvimasinaid ja autosid, aga mitte ettevõtteid, ettevõtjate lapsi

Esimene asi, mis mulle Maalehega kokku puutudes meenub, oli minu eelkäija sõnum ühele ostuhuvilisele: “Vaadake, härra X, meie ei saa mitte teile Maalehte müüa, sest teie ei oska sellega midagi peale hakata. See kaup laguneb ära teie käes ja pärast oleme nii teie kui ka meie õnnetud ja tulete lõpuks veel meidki süüdistama, et müüsime teile kehva kauba. See ei lähe kohe mitte.”

Mul on olnud võimalus vähemal või suuremal määral osaleda umbes kümne Eesti mõistes suure ettevõtte ostmisel. Võin tõdeda, et kõik, mida ostetakse raha eest, on kallilt ostetud. Ühel korral neist kümnest osteti eelkõige rahaga, ning see läks ka kõige kallimaks.

Raha eest ostetakse kohvimasinaid ja autosid. Mitte ettevõtteid. Ettevõte on müüja jaoks nagu oma laps. Seda on kasvatatud, selle eest on hoolitsetud, sellega on koos kannatatud, sellega on koos rõõmustatud. Kui temast loobuda, siis ikka tahetakse ta anda heasse perekonda, hea peremehe hoole alla.

2007. aastal otsustasid ASi Maaleht praegused ja endised töötajad, et olukord on selline, kus nemad annaksid oma lapse kellegi teise kasvatada. Ma usun, et nad ei kahetse. See oli väga tark otsus vahetult enne kriisi aastatel 2008–2010.

Teine sündmus, mis mulle Maalehest alati meenub, oli ostu päev. See oli ilusal juunikuul 2007. Hommikul oli läinud liikvele jutt, et kell 15 toimub ASi Maaleht aktsionäride koosolek, kus leht müüakse. Kell 14.45 olid televisiooni esindajad kaameratega Maalehe väravas ostjat ootamas.

Umbes tund aega hiljem, kui ma lahkusin Maalehest, kinnituseks tugevad käepigistused ning kohvris 25 lepingut ja üks suuline lubadus, et see allkiri tuuakse nädala pärast, sai kaameramees läbi autoakna aru, et oli õige hetke maha maganud. Tervitused talle siinkohal. Natuke ikka saladused pidasid.

Maalehe nõukogu esimehe töö põhiküsimuseks oli see, kuidas säilitada Maalehe sisu ja nägu ning tagada lehe väljaandmiseks suurem tugi turunduses, levis ja reklaamis.

Oli ju Maaleht aastal 2007 natuke teistsugune organisatsioon. Üldse mitte Õhtulehe, Päevalehe, Linnalehe või Eesti Ekspressi moodi. Klassikaks oli tõdemus: “Ega me reklaami ei müüks, kui muidu välja tuleks.” Vaatamata sellele oli Maaleht ka oma tuludelt vägagi arvestatav ettevõte.

Ainsa lahendusena tundus tollel hetkel turunduse, levi ja reklaami ühendamine Eesti Ekspressi vastavate valdkondadega.

Kogu vaidlus käis selle üle, kuidas teha seda nii, et Maalehel säiliks oma identiteet. Üheks paremaks lahenduseks peeti lisaks ka Päevalehe vastavate alade ühendamist, siis ei pääse Ekspress nii mõjule. Aastal 2009 ei olnud aeg selleks veel küps.

Maaleht on ainus ajaleht Eestis, mille tiraaž pole 2007. aasta suvest langenud. Järelikult on lehe praegused juhid ja töötajad midagi väga õigesti teinud.

Palju õnne Maalehe endistele ja praegustele töötajatele!