Rõivatööstuse pimedam pool



Rõivatööstuse pimedam pool
Foto: Reet Aus

Kuidagi ootamatult satun seda lugu kirjutama Bangladeshis, selle riigi kõige suurema rõivatootja külalistemajas. Purskkaev suliseb, toit on hea, kõrvaltoas põksivad kohalikud pingpongi ja internet on sama kiire kui kodus. Kui läbi hästihoolitsetud heki piiluda, näeb tööstust.

Suurt, 40 000 töötajaga, aiaga ümbritsetud linnakut, mille väravaid valvavad automaatidega mehed. Linnakus on elektrikatkestused mitu korda päevas, õhusaaste võimas — nina täitub halli plägaga, õhk kemikaalidest kirbelõhnane ja vaikust ei ole kunagi. Sest töö käib. Kui siin mõõdetaks müra kell kolm varahommikul, ületaks see üsna suure tõenäosusega Tallinna vanalinna kõige lärmakama baari kohal asetseva korteri mürataseme. Kogu aeg on selline tunne, et helikopter kas tõuseb või maandub.

Iga kord, kui ma siin olen (nii kaks korda aastas), kerkib üles küsimus, et kuidas see kõik küll niimoodi läinud on. Meil on Eestis puhas õhk, romantiline metsarada, kõrvulukustav soovaikus ja puhas allikavesi. Romantikud räägivad, et tootmine on lahe, toome selle Euroopasse tagasi. Aga kuhu? Ja kes seal tööle hakkaks? Õmblevast inimesest on saanud haruldus. Ja kas me tegelikult seda üldse tahaksime? Uskuge, me ei taha. Suurem osa heaoluühiskonna elanikest ei teagi, kuidas üks T-särk üldse valmib. Neil pole tööstusega kunagi mingit kokkupuudet olnud. Koolis seda ei õpetata.

Seotud lood:

Me oleme aastakümneid näinud vaeva, et tööstus odavamatesse piirkondadesse viia ja saanud edukalt hakkama. Aga äärmiselt tobe on nüüd teha nägu, nagu tööstust poleks olemas! See on. Kuue lennutunni kaugusel. Kogu oma müra, saaste, jääkide, toksiinidega ja ainult selleks, et meie saaks kottide kaupa mõnusaid odavaid hilpe koju tassida. Nagu me ei teaks, et see on rumal. Nagu me ei teaks, et see ei ole jätkusuutlik. Nagu me ei teaks, kuidas paremini teha. Imelik on see, et me tegelikult teame, aga ei muuda midagi. Ikka avatakse uued kaubanduskeskused, ikka saadame tonnide kaupa kasutuskõlblikke rõivaid prügimäele või tassime Uuskasutuskeskusesse, et uued osta, vabandades ennast välja sellega, et vaestel on neid kindlasti vaja. Kui Eestis mitte, siis Aafrikas kindlasti. Saamata aru, et isegi maailma vaeseima elanikkonna suurim probleem ei ole juba ammu rõivad. Probleemiks on napp puhas vesi, õhk ja maa, kus endale toitu kasvatada.

Meie kõigi armastatud käsklus — tehtagu — ei muuda siin midagi. Tuleb jalad tagumiku alt välja tõmmata ja hakata liigutama. Võtta vastutus oma tegude eest riiklikul, ettevõtluse ja isiklikul tasandil. Just. Riiklikul. Ettevõtluse. Isiklikul. Meil kõigil. Teha asju nii, et me ei kahjusta teisi, ei tekita probleeme juurde, vaid lahendame neid läbi tegude, koos. Riikide vahel, ettevõtete vahel ja inimeste vahel.

Kingime koos kõigile Eesti vähihaigetele võimaluse elada!
Annetama