22.03.2012, 15:35
Staažikad kalurid annavad oma püügiõiguse juba poegadele üle
Järeltulijad säilitavad toetuste abil ettevõtlust ja põliste rannakülade traditsioonilist elulaadi. Neid, kes ainult kalapüügist ära elaksid, on raske leida.
FOTO:
“Kutselise kalapüügi lube on Läänemaal välja antud 150, püügiga tegeleb saja mehe ümber, vaid seitse-kaheksa on aga sellised, kelle sissetulekust 70 protsenti tuleb kalandusest,” kirjeldab Läänemaa Rannakalanduse Seltsi juht Margus Medell lääneranniku rannakalanduse praegust olukorda. Neid, kes ainult kalapüügist ära elaksid, pole aga ühtki. Ikka saadakse lisaks kas pensioni või tehakse mingit hoojajalist tööd. Medelli sõnul on Eesti rannakalanduse eripära see, et tõsine püük käib vaid kevadel ja sügisel. Suvel tuleb pireke lesta, talvel peab aga lainetega silmitsi seisma harjunud mees mitu kuud järjest ilma tööta rannas passima. Kui 20 aastat tagasi oli kalur jõukas, 10 aasta eest veel heal järjel, siis praegu on võrgulkäijaid küll palju vähem, kuid vaesteks meesteks neid siiski pidada ei saa. Kolme aasta jooksul, mil rannakaluritele toetusi makstud, on kalapüügiga tegelejad Läänemaal projektide omaosalusena välja käinud enam kui pool miljonit eurot. “Seda pole ju üldse vähe, eks?” küsib Medell ajakirjanikult kinnitust. Kui sada aastat tagasi pärandus kaluriamet isalt pojale, siis nii on see enamasti ka tänapäeval. 23–24aastased noored mehed leiavad tee paatide ja võrkude juurde just perekondlikku liini pidi. Hea hulk on ka neid, kes sugulaste või sõprade juures aastaid abiks käinud, näiteks abikalurina, ning otsustavad nüüd omal käel tegutsema hakata. Kolmas ahtake tee, mille kaudu rannakalandusse sisenetakse, on siitilmast lahkunud kalurite pärijatelt püügiõiguse kokkuostmine. Ja püügiõigus maksab palju, tuhandeid eurosid. “Kõige suurem probleem pole mitte hind, vaid see, et püügiõigust ei saa ka raske raha eest osta, keegi lihtsalt ei müü,” räägib Margus Medell. “See on turukaup, ostke ja müüge. Aga mida sa ostad, kui keegi ei müü!”