Tartu maratonilt: plaasterdatud näod, sokkidega kaetud saapad ning ajalehte peidetud meheau
Asi tundus liiga jabur ja uskumatu, aga kui 10. detsembri hommikul Tartus uudiseid lugesin, selgus, et Padaorus (isatalu asub Padaorust ca 2 km kaugusel) olla kauge külaline Monika hulluks läinud ja tema agressiivne sugulane Scarlet teel sinnapoole segadust külvama. Kuna elektrit kodustel polnud, ei teadnud nad „Hädaorust" midagi, muidu oleks võinud hobustega hädalistele appi minna...
Eestimaa inimestele sai sel aastal jällegi selgeks, mida tähendab tõeline Põhjamaa talv oma rõõmude ja muredega. Ja mis põhiline, lund tuli muudkui juurde, tekitades lumelabidate põua kaubanduskeskustes. Lumelabidatega võimlemine tegi lihased soojaks, et suunduda suusarajale. Kuna see on jõukohane nii noorele kui vanale, nii sportlasele, asjaarmastajale kui juhusuusatajele, siis kajastus see ka tohutus arvus Tartu maratonile registreerujate hulgas.
Teadmine, et tänavu tuleb rinda pista oma 6000 suusahulluga tegi natuke ärevaks või siis pigem ootusärevaks. Kuna kuu aega enne maratoni põdesin miskit kõhugripi ja paelussi nakkuse sarnast tundmatut kõhutõbe, siis kartsin et sel aastal on vormikõver maratoni ajaks miinustes. Aga kodumaine hapupiim klimpidega ja kaerakile tegid imet. Vähemasti hakkas organism peale sellist dieeti kiiremas korras midagi toekamat nõudma.
Nädal enne maratoni kiskus Eestimaal külmaks, millele järgnes arktiline külmalaine ja sellele omakorda paanika. Kuna mul oli Karlova puumaja korteris tänu küttepuude defitsiidile suhteliselt jahe temperatuur, siis aklimatiseerusin kohalike oludega kiiresti. Katsusin hoiduda meediakärast seoses külmapaanikaga, kuid vaatamata sellele tuli iga natukese aja pärast murelikke kõnesid sugulastelt-tuttavatelt, et kas ma ikka tean kuidas peab riides olema ja et Allar Levandi olla käskinud ajalehti püksi toppida ja mõistlik oleks üldse loobuda...
EMÜ spordihoones maratoni numbril järel käies vallandus ka minus külmaärevus. Inimesed haarasid kõike, mis seal müügil olid ja mis sooja andsid. Labakindad ja nö vähisõrmikud olid vist esimesed, mis otsa said. Teadjad vanad maratonihundid jagasid noorematele väärt kogemust, kuidas end ette valmistada ja riietuda. Nu ikka, et viinaga nägu puhastada või siis searasva peale määrida, habe ajamata jätta, pesta ei tohi ennast paar päeva, villased sokid tõmmatagu saabaste peale, lambanahksed labakud kätte ja ikka mis peaasi, ajalehed püksi, saapasse ja veel kuhu aga toppida annab. Peamine, millest tuttavaga räägiti oli murelik küsimus, et mitu kihti paned? Sedapuhku käis jutt riietest, mitte nagu tavaliselt suusamäärdest. Igatahes, vaatamata mõningatele raskustele, õnnestus ka mul saada ühed labakud, sest tuginedes kogemusele, külmuvad käed tavaliselt kõige kiiremini.
Kodus mängisin läbi mitu riietusvarianti, õigupoolest sama variant ainult erinevas järjekorras kehast väljapoole. Otsustasin nelja kihi teooria kasuks: särk, teine alussärk, õhuke fliis ja suusakombe ning jalga aluspüksid, pikad alukad ja suusapüksid. Katsetasin ka varianti, kus soovitati, et ujumispüksid on väga head, kuid veendusin, et mehe väärtuslikeimad kehaosad on ülekuumenemisele rohkem tundlikud kui jahtumisele. Kuna postkasti käib ainult klantspaberil reklaam, siis ei hakanud ajalehe toppimist kaalumagi. Sohh, olingi valmis tulle sööstma või siiski külma...
Hommikul jooksime tuttavaga esimese maratoni bussi peale, kuna eelmisel aastal jõudsid osad bussid vahetult enne starti kohale. Sedapuhku arvestasime totaalselt mööda ja jõudsime hommikukülmale Otepää staadionile oma 2 tundi enne starti. Kuna aega jäi tohutult üle, siis uudistasin konkurentide kõikvõimalikke lahendusi külma vastu võitlemiseks.
Riietuti kahe kuni ilmselt kahekümne kihiliselt vastavalt võimalustele ja kogemustele. Üks noormees, ilmselt esimest korda osaleja, toppis endale selga järjest kolm T-särki, siis kampsuni, siis dressika, kilejope, vesti ja lõpuks kõige otsa igaks juhuks musta kilekoti. Teine plaasterdas oma näo üleni meditsiinilise näpuplaastriga ära, justkui mõni suitsiidirünnaku üle elanud ohver. Kolmas lõikas järjest lõhki kolm paari uhiuusi valgeid spordisokke ja üritas neid meeleheitlikult sobitada oma suusasaabaste peale, mässides neid kokku kileteibiga, mis kahjuks külma käes rabedaks ja kasutuks muutus. Ajalehtede krabistamine ja käristamine käis igal pool. Nii mõnedki naised aitasid oma mehemürakatel "meheau" ilusasti ära pakkida. Toredaid ja nutikaid lahendusi külma peletamiseks jäi silma mitmel pool, inimesed olid ootusärevad ja täis tahtmist rajale tormata.
Kõlas pauk! Ja siis see algas...Üks nukker suusapaar jäi stardisaginas ilmselt omanikku ootama, sest nö kollaseid Fischeri suuski on vist igal kolmandal suusasõbral. Suusakeppe murdus vandesõnade saatel raginal nii siin kui seal. Tohutu aurupilv hõljus üle väljade kui külmunud kehad end kuumaks kütsid. Kõrvu kostis suuskade sahin, keppide krudin ja hingamise mühin, sekka mõned kilked ja ergutushüüded, mis kõik kokku moodustas omapärase karge ja võimsa eestlasliku muusikateose...
Esimese 5 km sai selgeks, et labakindad on ülearused ja kaks kihti riideid oleks võinud vähem olla. Higi tilkus lahinal, samas laskumistel läks jälle justkui jahedaks. Otsustasin panna siiski sellise riietusega lõpuni. Kui oleks millestki puudust tundnud, siis rajal pakuti kõike. Mitmed viskasid rajale oma vöökoti, prillid, kindad, sallid, sokid, mütsid, müslibatoonid jne. Habeme jätsin ajamata ja see jäätus suht kiiresti jääklombiks. Söögikohtades sorises nii mõndagi kosutavat ka habemele, mis moodustas sinna mahlajäätise sarnase olluse segamini higisoolase glasuuriga. Eelviimases punktis mingi ootamatu nõrkushetke ajel läigatasin pool mustikasuppi endale näkku ja rinnale, mistõttu nägin välja selline nagu oleksin hetk tagasi mootorsaani alla jäänud. Vabandan nende kaunite tüdrikute ees, kes pidid siukesele kollile medalit kaela sikutama.
Suusakultuur on läinud minu arvates paremaks. Inimesed olid sõbralikumad ja olid nõus isegi vahest koostööd tegema ja paar sõna vahetama. Silma jäi üks halenaljakas juhtum, kui abivalmis suur mehemürakas tahtis lükata keppidest märksa kehvemini libisevat suuskurit, kuid manööver ebaõnnestus ja eessõitja kukkus pikali, mille peale too jõmm rada vahetas ja kähku edasi sõitis. Üldiselt on TM rada kuni Palu punktini täitsa tore oma tõusude ja langustega, siis aga algab suurte ja tugevate meeste paaristõuke maraton. Kuidagi ebaõiglaselt kiiresti hakkasid kõik lõpu poole liikuma. Väidetavalt on siis valdavalt allamäge minek, mida mina tunnetasin siiski ainult oma võimekuses. Siikohal tuleb au anda ühele lõbusale sellile, kes läbis raja suusahüppe suuskadega. Ja silma jäi ka üks invasportlane, kes tõestas ilmekalt, et kõik on võimalik kui tahtejõudu on.
Vaatamata rahvuslikule „külmapaanikale" oli seekordne maraton väga mõnus, mida ilmestas ka suurepärane ilm ja toredad inimesed. Ja sooja õlut rüübates ning väsinud, kuid õnnelikke nägusid finišeerumas vaadeldes, turgatas pähe mõte, et järgmise Tartu maratoni võiks vahelduse mõttes teha Elvast Otepääle. Aitüma korraldajatele ja jätkuvat talve!
Hääd libisemist soovides,
Tambet Tõnissoo'11
Viies TM; aeg: 4:17:00
