Osalesid nii üksikisikud kui ka kogukonnad, küla- ja noorteseltsid, sõpruskonnad. Mõtteid ja ettepanekuid laekus üle Eesti.

Teiste seas sooviti kooliõpilastele hankida teine komplekt põhiainete õpikuid, et laste seljad raskeid kotte tarides kõveraks ei jääks; osta kontrabass; päästa ajaloolise merepäästejaama paadikuur.

Maalehe ja Nordea Panga esindajatest koosnev žürii külastas konkursi finaliste. Mida nad oma ringsõidul nägid?

Neljas finalist, keda külastati, oli „Tabivere valla bussipeatuste pingid“.

Maalehe ja Nordea Panga esindajatest koosnenud žürii võtsid Tabivere valla pinkide mõtte algatajad vastu Juula külamajas.

Kõik tundub täiuslik: hoolitsetud õu, kena külamaja, Maarja külas valmistatud savinõud, lõhnav piparmünditee, 12-minutiline film küla tegemistest, tegutsemistahet õhkavad MTU Juula Küla Heaks juhatuse liikmed Veikko Soikonen ja Kalvo Kaasik.

Ette on näidata hulk õnnestunud ettevõtmisi: oma maja ehitamine ja avamine, külavanema Eneli Kaasiku vastuvõtt, Juula olümpiamängud, Kalevipoja lauajooks, osalemine ühtelaulmisel.

Ning siis praegune projekt ise, eesmärgiks see, et „inimestel oleks mugavam ja parem bussi oodata.“

Küsimus, kui palju inimesi sellest kasu saaks, vastab Kaasik filosoofiliselt: „Kui meie ettevõtmisest saab kasu kasvõi üks inimene, aga kulud pole liialt kõrged, tasub see tegemist.“

Plussid, mille puidust pingid kaasa tooks, on järgmised:
-Lapsi kooli sõidutavad bussid peatuvad nüüd ka mitmetes paikades, kus istumiseks pinke enam/veel pole. Aga pink on ka omalaadne teelesaatja!
-Paljud vanemad inimesed, kes bussi ootavad (sama bussi, mis õpilasedki) tulevad juba varakult kohale ja nad saaksid jalga puhata.
-Bussipeatus on ka külarahva omavahelise suhtlemise paik.
-Kauplusautot on ka pingil istudes parem oodata.
-Juhuslikul möödakäijal on ka vahel kena jalgu puhata.

Majanduslikult mõtlevad Tabivere valla mehed on võtnud pakkumised ilma seljatoeta pinkidele. Seljatugedele nõjatuvad žürii liikmed on aga teist meelt.

Esimest korda soovitavad nad taotlejail mitte rahanumbrit väiksemaks, vaid hoopis suuremaks keerata. Kui juba bussi ootama istuda, siis juba ka mugavalt.

Pealegi, eks rahvas ole vahepeal ka piisavalt kannatanud: oli aastaid, kus Juula küla lastel tuli 6 km kooli ja samapalju tagasi omal jõul läbida – kui isa-ema autoga viimas-toomas polnud. „Aga sellest külast käib kooli terve klassitäis lapsi,“ kinnitab Kaasik.