Marutaudivabadus on suur võit ja saavutatud tänu koerte- ja kasside regulaarsele marutaudivastasele vaktsineerimisele ning metsloomade suukaudsele vaktsineerimisele lennukitelt puistatud vaktsiini abil.

Kindlasti on paljude jaoks marutaud sama eksootiline haigus nagu katk, koolera või leepra, aga minuealistele loomaarstidele oli see karm tegelikkus, millega igapäevaselt pidi arvestama. Mina näiteks olen oma praksise jooksul kahte marutõbist koera näinud, aga kokkupuude mõlemaga oli õnneks nii põgus, et ma ei pidanud vaevarikast vaktsineerimisprotsessi ette võtma.

Küll tean ma aga kolleege, kes on selle Kolgata tee läbinud rohkem kui üks kord. Veel mõnikümmend aastat tagasi, ajal, kui ei olnud saada läänemaailma kaasaegsemaid vaktsiine, tähendas kokkupuude haigestunud looma sülje või verega kolmekümnest süstist koosnevat seeriat. Kusjuures süstid tehtid kõik kõhupiirkonda. Päris piinarikas protsess, aga surmahirm oli muidugi suurem.

Marutõbi ja marutaud

Marutaud on üks neist haruldastest haigustest, mis lõpeb 100%-liselt surmaga. Maailmas sureb sellesse haigusse üle 55 000 inimese aastas ehk üks inimene iga 10 minuti järel. Mõtlemapanev arv. Eestiski on alates teisest Maailmasõjast surnud 27 inimest. Neist viimane oli 1986. aastal Järvamaalt pärit 10aastane tüdruk, kes leidis metsast noore metskitse ja hakkas tema eest hoolitsema. Mõne aja pärast loom suri. Laps ei rääkinud sellest vanematele ja tema haigus oli algustaadiumis arstidele tõeline mõistatus. Kuni ilmnesid marutaudile iseloomulikud tunnused, ja siis muidugi oli juba hilja midagi ette võtta. Esimene teade Eestis marutõppe surnud inimese kohta pärineb aga aastast 1713 Kullamaalt.

Ühel haigusel on kaks nime: loomadel marutaud, inimestel marutõbi. Ladinakeelne nimetus rabies tuleb sõnast rabhas, pärineb 3 000 aasta tagant sanskriti keelest ja tähendab `vägivaldne olema`. Kreeka sõna lyssa pärineb tüvest lys, mis samuti tähendab `vägivaldne`. Arvatakse, et haigus on sama vana kui inimkond. Esimene marutaudi kui haiguse kirjeldus pärineb Babülooniast 23. sajandist e.m.a. Juba antiikajal teati marutaudi ning saadi aru sellestki, et on seos loomade (eeskätt koerte) ja inimeste haigestumise vahel, kuid täpselt kirjeldas haigust ja selle nakkumist itaalia õpetlane Girolamo Fracastoro 1530. aastal.

19. sajandil tabas Euroopat mitu marutõve epideemiat ning ravi selle haiguse vastu ei tuntud. Hammustada saanu suri paratamatult ning hirmsates piinades. Lugesin lapsepõlves Axel Munthe San-Michele raamatust kirjeldust selle kohta, kuidas Louis Pasteurile saadeti Venemaalt huntide poolt puretud talupoegi ja kuidas dr Pasteur neid päästa püüdis. Päris kole kirjeldus, aga tema teadustööd kroonis edu ja juba 1884. aastal näidati, kuidas töötab vaktsiin koertel.

Küülik päästis poisi

1885. aastal toodi Pasteuri laborisse ränkade hammustushaavadega 9aastane poiss. Et last purenud loom oli marutaudis, ei olnud vaesel lapsel pääsemislootust ja Pasteur otsustas riskida. Ta süstis patsiendile kolmeteistkümnel järjestikusel päeval marutõbise küüliku ajust valmistatud ekstrakti ja päästis poisi elu. Sama õnnelikult läks ka ühel noorel karjusel kolm kuud hiljem ning aasta pärast oli vaktsineeritud juba 350 inimest.

Ajalooliselt on marutaudi peamiseks nakkusallikaks koerad ning paljudes maailma piirkondades (Aafrika, Aasia, Ladina-Ameerika) on nad seda tänapäevani. Euroopas toimus Teise maailmasõja järgselt haigustekitaja muudnumine ning Valgevene, Leedu ja Poola piirialadelt hakkas laiali levima uus, peamiselt rebastel esinev marutaudiviirus (nn metsamarutaud). Eestisse jõudis see 1960ndate aastate lõpus ning põhjustas laiaulatusliku marutaudipuhangu, mil haigus levis nakatunud rebaste ja kährikkoerte vahendusel üle kogu riigi territooriumi nii maismaale kui ka saartele.

Alates sellest ajast on ligi neljakümne aasta jooksul surnud marutaudi sadu kodu- ja metsloomi; raskeim oli haigusalane olukord 1986. ning 2003. aastal, kui laboratoorselt tuvastati marutaudi nakatumine surma põhjustajana vastavalt 451 ning 813 loomal. Tagantjärele tundub täieliku imena, et inimeste haigestumist suudeti neil kriitilistel perioodidel vältida.

Kasse ja koeri tuleb edasi vaktsineerida

Takistamaks marutaudi levikut koduloomade hulgas ning ennetamaks inimeste nakatumist on koerte ja kasside regulaarne marutaudivastane vaktsineerimine olnud aastakümneid kohustuslik. Kuid kuna Eestis esinev marutaudiepideemia pärines metsloomadelt, siis selleks, et haigus likvideerida, oli vaja hakata vaktsineerima ka haiguse põhikandjaid- rebaseid ning kährikkoeri.

2005. aasta sügisel toimuski esmakordne metsloomadele vaktsiinsöötade külvamise kampaania Põhja-ja Kesk-Eestis. Tänu aastatel 2006-2010 üleriigiliselt kaks korda aastas toimunud metsloomade suukaudsele marutaudivastasele vaktsineerimisele jäi marutaudijuhtumeid märkimisväärselt vähemaks. Viimane juhtum, mida võiks seostada nakkuse levikuga Eesti loomapopulatsioonis, esines 2008. aasta märtsis Harjumaal. Hiljem on marutaudi leitud vaid riigi kagupiiri lähiümbruses: kolmel rebasel 2009. aasta suvel ning ühel kährikul 2011. aasta jaanuaris.

Seoses geograafilise paiknemisega ei saa marutaudi Eestis tõenäoliselt kunagi lugeda minevikuprobleemiks, kuna nakkus on endiselt väga levinud meie idanaabri aladel ning üksikjuhtumitena ka Lätis. Kasside ja koerte regulaarne marutaudivastane vaktsineerimine on jätkuvalt kohustuslik ning oma looma tervise huvides on seda igati mõistlik läbi viia. Küll ei pea marutaudivastast vaktsiinisüsti tegema enam igal aastal, vaid võib teha ka monovaktsiiniga vastavalt vaktsiinijuhendile kuni kahe aasta tagant.

Kuna haigus võib saabuda taas riiki ebaseaduslikult imporditud marutaudi vastu vaktsineerimata ja nakatunud lemmiklooma vahendusel, peab loomadega liikumisel järgima erinevates riikides kehtestatud nõudeid.

Riikidel võivad olla erinevad nõudmised, sestap tasub alati sihtkohamaalt järele uurida, kuidas ja mis tingimustel loom maale lubatakse. Näiteks Soome kohta käivat reeglistikku saab lugeda siit

Rebase vaktsiin on kalajahus

Selleks, et marutaud koos metsloomade liikumisega uuesti riiki ei tungiks, vaktsineeritakse Eestis metsloomi marutaudi vastu, külvates eelkõige rebastele-kährikutele suupäraseid vaktsiinipalasid riigipiiriga külgnevatel aladel. Metsloomade suukaudne marutaudivastane vaktsineerimine toimub riigi kirde, kagu ning lõunapiiril 20-50 km laiusel maa-alal.

Vaktsineerimiseks kasutatakse spetsiaalseid umbes tikutopsisuuruseid ruudukujulisi pruunikat värvi peibutussöötasid, mille kalajahust massi sisse on peidetud kapseldatud vedelvaktsiin. Vaktsiinsöötade külvamine toimub õhust väikelennukite abil. Külvamist ei teostata linnade, asulate, teede, veekogude ning kasutuses olevate loomakarjamaade kohal. Lennuvahendid lendavad madalalt, et tagada piisav nähtavus.

Kui vaktsineerimise ajal leitakse vaktsiinipala, on kõige mõistlikum jätta see puutumatult leidmiskohta. Juhul, kui esineb reaalne oht, et vaktsiinipala võivad selle asukoha tõttu leida lapsed või koduloomad, võiks kätte tõmmata kilekoti või kummikinda, võtta vaktsiinipala ning viia see lähimasse võserikku või põllupeenrale. 

Venemaal on marutaudi nii palju, et tapab

Vaktsineerimise toimumise ajal ning järgneva paari päeva jooksul tuleb koerad ja kassid hoida sisehoovides, vältimaks seda, et nad vaktsiinsöötasid leiavad. Vaktsiinsöödad ei ole koduloomadele ohtlikud, kuid neid ei kasutata nende vaktsineerimiseks. Juhul, kui lemmikloom on siiski vaktsiinsööda leidnud ning selle suhu haaranud, ei tohi kindlasti minna seda temalt ära võtma. Looma tervisele ei põhjusta üksik vaktsiinsööt mitte mingit ohtu, kuid suure tõenäosusega saate selliselt toimides loomalt pureda ning risk haava saastumiseks marutaudi vaktsiiniga on suur. Kui peibutussöödas sisalduv vaktsiin on sattunud värskele haavale, silma või suhu, tuleb piirkonda pesta rohke veega (naha puhul ka seebiga) ning pöörduda perearsti poole.

Endiselt tuleb suhtuda suure ettevaatlikkusega kummaliselt käituvatesse kodu- ja metsloomadesse ning marutaudikahtlusel teavitada piirkonna volitatud veterinaararsti või nõu pidada oma loomaarstiga.

Ehk nagu ütleb dr Enel Niin, kes on Veterinaar- ja Toiduametis metsloomade marutaudivastase vaktsineerimise projektijuht, et põhiviga, mille võime praegu teha, on kiidelda: „ Aga meil ju ei ole marutaudi!“ Idapiiri taga on marutaud nii, et tapab (sõna otses mõttes). Kui me ettevaatlikud ei ole, kahtlastest loomadest ei teata ning neid uurida ei lase, võib marutaud taas Eestisse jõuda ja kui see siis maha magada, läheb haigus laiali nagu kulutuli.


Tiina Toomet töötab loomarstina Tallinnas omanimelises loomakliinikus. Seda ametit on ta pidanud juba enam kui 20 aastat, ravides peamiselt koeri ja kasse.