Ühistegevus põllumajanduses algab vastastikusest usaldusest
See, kui hästi Eesti riigil läheb, sõltub väga suurel määral meie ettevõtjatest. Kas suudame luua töökohti? Kas suudame eksportida ja kasvatada seeläbi inimeste jõukust? Põllumajandus seisab ühe majandusharuna teiste kõrval, kuid ometi just sellel sektoril on oma spetsiifiline koht ja eripära.
Põllumajanduse roll Eesti majanduse tervikpildis on oluline. Põllumajanduslikes majapidamistes töötab kokku 38 600 inimest ning majandusharu toodangu väärtus oli 2017. aastal üle 900 miljoni euro.
Lisaks majanduslikule aspektile tuleb tähele panna, et põllumajandus on valdkond, mis panustab maapiirkondade tööhõivesse. Eesti kõigi piirkondade tervikliku arengu seisukohalt on seega põllumajandus ülioluline. Või kujutame ette tulevikku, kus kõik kolivadki linnadesse? Olen veendunud, et maapiirkondade käekäigu eest hea seismine on eesmärk, mis pole pelgalt majanduslik. Maal elavate inimeste heaolu edendamisel on laiem tähendus ja mõju, mis puudutab kogu riiki.
Ühtlasi annab meie riigi iseolemisele ja julgeolekule kindlust juurde fakt, et vajadusel suudame toota ise kogu toidu, mis rahva püsimiseks vajalik. Sarnaselt energiajulgeolekule võib kasutada ka sõna toidujulgeolek. Kas suudame oma inimeste vajadused ise ära katta? Eelduseks on siin sektori pidev areng.
Kas kasutame võimalusi maksimaalselt?
Eestis on head eeldused põllumajanduse arenguks. Meil on sobivad looduslikud ja klimaatilised tingimused, meie inimestel on olemas tugevad teadmised ja oskused ning lisaks on meil väga hea tehniline tase. Kuid kas kasutame praegu oma võimalusi selles sektoris maksimaalselt? Minu meelest mitte. Meie peamine väljakutse mahub sõnapaari „väike riik” taha. Kuna Eesti tootmismahud on konkurentidega võrreldes väiksemad, peame olema seda nutikamad. Siinkohal soovingi arutleda ühistegevuse üle põllumajandussektoris – just ühistegevuses peitub üks lahenduseni viiv võti selle sektori jaoks.
Ühistegevuse eelised
Esiteks on ühiselt tegutsedes võimalik kulusid kokku hoida. Ühised ostud – seemned, väetised, kemikaalid – aitavad kulusid võimalikult madalal hoida. Teenuste ühine sisseost vähendab samuti kulutusi. Lisaks on võimalik leida kokkuhoidu ühist masinaparki hallates. Ka kulutusi tööjõule, maksudele ja intressidele saab ühistegevuse abil paremini juhtida. Nii on riskid samuti väiksemad. Ühistegevus vähendab ettevõtete personaalset investeeringuvajadust tehnika ja tootmishoonete soetamisel – nii saavad väiketootjad tootmist moderniseerida ja parandada oma toodangu kvaliteeti.
Teiseks aitab ühistegevus tulusid suurendada. Suurem tootmismaht annab ligipääsu turgudele, mis üksiküritajale jääksid kättesaamatuks. Tänu mastaabiefektile on võimalik oma positsiooni tarneahelas tugevdada – tarneahel muutub lühemaks ning põllumehe kasum suureneb. Ühised tegevused toodangu turustamisel jätavad veelgi enam kasumit põllumehe taskusse.
Kolmandaks toob võrdse kohtlemise printsiip kõik need hüved iga ettevõtteni, kes ühistegevusega liitub. Just võrdse kohtlemise põhimõte on ühistegevuses üks tähtsamaid. Ideaalis tähendab see, et nii saab ka väiketootja kasutada eeliseid, mis tavaolukorras on kättesaadavad ainult suurtootjatele.
Eestis tegutsev teraviljatootjate ühistu KEVILI on üks ühistulise tegevuse edukas näide, kus kõik kirjeldatud ühistegevuse eelised on päriselt ellu rakendunud. KEVILI põllumehed annavad tänu ühistegevusele turul suunda ning loovad hüvesid, millest saavad kasu kõik liikmed. Ometi paneb see näide mind küsima: miks ei ole meil rääkida veel paljudest teistest sarnastest edulugudest põllumajanduses?
Mis takistab ühistegevuse arengut?
Esmapilgul on ehk keeruline mõista, miks ei ole ühistegevus põllumajanduses veelgi jõudsamalt ja suuremalt käivitunud. Eelised on ju ometi nii selged ja konkreetsed. Ikkagi näeme, et pusitakse rohkem omaette ning leitakse, et üksi tegutsedes saab kindlamalt ohjad enda käes hoida.
Ühistegevust saavad edendada inimesed, kelle huvid on sarnased. Ühine tegutsemine muutub võimatuks, kui osaliste vahel puudub usaldus. Usaldust on tühja koha pealt keeruline luua – seda tõendavad teod. Teisisõnu, usaldust saab luua üksnes siis, kui sõnad ja teod lähevad kokku.
Tihti on suurimaks komistuskiviks just ühistegevuse sisuline käivitamine. Tegevuse algusjärgus on loodava ühistu liikmetel ehk usalduskrediitigi, kuid peagi on vaja sõnu tegudega tõendada. Entusiasmil põhinevale algatusele peab järgnema sisuline tegevus ja ühiste huvide eest seismine. Algusetapis on võimalik põllumeestel endil tegevusi ellu viia, kuid mahtude kasvades olukord muutub. See on teine oluline punkt ühistu arengus – on tähtis, et alates teatud arenguetapist muutuks organisatsiooni juhtimine professionaalseks.
Kui vastastikuse usalduse puudumine on peamine ühistegevust takistav tegur, siis tuleb küsida – kuidas on võimalik usaldust suurendada? Teod peavad sõnadele vastama. Kui ühised huvid on olemas, loob usalduse omavaheline suhtlus. See aga tähendab ka vastaspoolte kuulamist, mitte pelgalt oma seisukohtade teatavakstegemist.
Ühistegevusest on palju võita
Toimiva ühistu loomine ei ole lihtne ettevõtmine. Praegu oleme huviga ootel – kas on sündimas uus ühistuline piimatööstus? See oleks Eesti ühistegevuse arengus suur, oluline ja väga tervitatav samm.
Panga esindajana näen põllumajandussektoris ühistulisel koostöövormil suurt potentsiaali. Vajalikud investeeringud saavad sel moel lihtsamalt tehtud. Finantseerija vaatepunktist lähtuvalt on siin veel üks oluline aspekt – ühistu liikmed peavad selgelt seisma finantseeritava projekti taga, kuna liikmeteta pole ju ka ühistut.
Ühistegevuse arendamine põllumajanduses on eestlase loomusele suur proovikivi. Kui suudame säilitada avatust ja luua enam usaldust, on võita väga palju. See aga algab tahtest teineteise seisukohti päriselt kuulata.
