UUS RUBRIIK: Kuidas 20 aastat talu pidada?
Ja kõik paindlikkuse ning ümberorienteerumise jutlustajad olgu heaga vait. Kes talus iga viie aasta tagant ümber orienteerub, sel pole 20 aasta pärast midagi ette näidata. Kes 20 aastat lolli järjekindlusega oma rida ajab, sellel on.
Maad tuli küsida kolm korda
1988. aastaks oli Gorbatšovi perestroika jõudnud sinnamaani, et tolleaegse NSV Liidu lõppfaasis hakti soosima eraettevõtlust. Selle harjal tekkisid ka esimesed talud ning aasta tagasi võis Eesti pidada esimeste talude taastamise 20. aastapäeva.
Meie peres oli taluideoloogiat päris palju. Mõlemal meist olid ajaloolised talu juured Meie talu raamatukogus on tänagi hoiul kaks kulunud vasktoru, ühes sees Kangru (minu talu) ja teises Kuriste talu omanikupaberid. Nendega on dokumentaalselt tõestatud, et Kuriste talu Järvamaal Koigi vallas asutati 26. augustil 1931.
Niisiis talu taastama!
Selle mõttega läks ka Eelar Sammler selsamal talude alustamise aastal “Kalevipoja” kolhoosilt maad küsima. Esimehe vastus oli: meil pole kolhoosist hektaritki maad ära anda, minge tehke oma talu Keri kolmnurka!
Keri kolmnurk on meie kodust kilomeetrite kaugusel ja sealne pinnas pole kunagi mingit saaki andnud.
Kaks korda sai veel maad küsimas käia, enne kui 1989. aastal hakkas kehtima taluseadus. Siis ei saanud ka kolhoos enam ära öelda. 22. novembril 1989 andis Paide Rajooni täitevkomitee oma otsusega Eelar Sammlerile 25 hektarit maad ja 10 metsa Kuriste talu taastamiseks.
Need põhjapanevad muutused toimusid ajal, kui Eesti NSV põllumajandust juhtis Agrotööstuskomitee eesotsas Gustav Tõnspojaga.
25 tuhandene traktor 400 tuhandega
0,15 hektarit võis ju harida ka nn sakslasega (RS 09), mis kõikide seda kasutanute hinnangu kohaselt oli hästi välja mõeldud masin. Kündmiseks sai kasutada siiski Nat-i (linttraktor T-74) robaka odessa adraga.
Heinateoks olid asjad olemas, kaasa arvatud väike pakipress. Tohutud heinapakikoormad sai vainupealselt heinamaalt laiemaks ehitatud käruga ära toodud ja ainult üks kord lagunes koorem koduteel laiali.
Erastamise käigus ei saanud me midagi ja talu algusaastate välisabist jõudis meile vaid heinatransporttöör. Sedagi vaid sellepärast, et ühelgi teisel talul (ja siis oli neid Koigi vallas paarkümmend!) polnud nii suurt ja kõrget heinaküüni, et nad sellist riistapuud vajanuks.
Ühtki töökindlamat traktorit ei olnud. 1990. aastate algul käis traktorite saamine rajooni täitevkomitee põllumajandusosakonna kaudu. 1991. aastal maksis Belarus 15 000 ja eksportvariant 25 000 rubla. Talunikele oli neid ette nähtud 4. Mis alusel neid jagati, seda päris täpselt ei teagi. Algul pidime meiegi ühe saama, aga kuidagi kadus see meie traktor ära.
Kui uus partii Belaruse Paide EPT-sse saabus, oli alanud rubla lõpu aegne hüperinflatsioon. Sama traktor, mis pool aastat tagasi oleks maksnud 25 000, maksis nüüd 400 000 ja ilmselt jätnuks iga arukas inimene selle ostmata.
Meid ilmselt peeti segasteks. Riik andis 3% laenu, saime seda 400 000 rubla ja tõime halli kabiiniga MTZ-82 koju. 1992. aasta lõpetasime 66 rublaga hoiukassas.
Poole aasta pärast oli rahareform.
Korni, kolm lauta, ja neli tiinet mullikat
Lehmadele oli lauta vaja, sest vana palklaut, kus ruumi briketisalvele, jõusöödakastile, söötmisvahenditele, kahele lehmale, seale ja kanadele, ei rahuldanud ilmselgelt enam talu vajadusi.
Nii ehitasime järgmisel suvel esimese lauda. Vanast laudast jäi ainult vundament, mille peale valmis 14-kohaline narva plokist hoone. Lehmi lüpsis selleks hetkeks 6 ja tundus, et sellest aitab nüüd aastateks.
Tegelikult hakkasime järgmist lauta ehitama 1995. aastal. Lisaks vanale laudale, kus 14 kohta, tuli uus laut 36 kohaga. Esialgu läks sellesse lauta vaid 17 lehma.
Lehmade hulka oli selleks ajaks suurendanud tänu omandireformile. Tagasi oleksime pidanud saama 5 lehma ja 3 vasikat.
Esialgu anti üks mullikas. Suur, paks ja tiineks ei jäänud. Kuna tõime ta Korni farmist, sai nimigi selle järgi pandud.
Mõni aasta hiljem saime neli mullikat veel. Nüüd olime targemad ja lasime tiinusekontrolli ära teha. Tõsi, tõupaberid saime mitu kuud hiljem. Neist selgus, et neljast kolme emad olid prakeeritud madala toodangu tõttu.
Toodangunumbreid ei julgenud esialgu üldse kõva häälega öelda. 1993. aastal oli parima lehma toodang 4900 kilo. Selle rekordlehma nimi oli Lilli ja ta oli ostetud tiine mullikana Väätsalt.
See, et saime osta Väätsa Agrost 2 väga hea põlvnemise ja välimikuga lõpptiinet mullikat, oli meie värske iseseisvuse alguse põllumajanduse madalseisu tulemus. 1992. aastal hakkas mõjuma Venemaast lahkulöömine. Tõumullikate müük takerdus ning lihakombinaadid ei võtnud samuti loomi vastu. Nii pidid korraliku karjaga majandid ülekasvanud mullikad ära seemendama või ära müüma.
Tegelikult võib seda pidada esimeseks vene kriisiks.
Vene kriis tõstis toodangut
Seda, mida tegelikult Vene turg väikese Eesti jaoks tähendas, said kõik põllumehed tunda 1998.-99. aastal. Meie saime piima eest 1.25. Piimakari, mis vahepeal kasvanud oli, langes taas alla 20, sest ühtegi lehma, kellel vähegi probleeme oli, me karja ei jätnud.
Ja kuna kõik kehvemad loomad tuli raha saamise eesmärgil lihakombinaati saata, tõusis talu keskmine piimatoodang esmakordselt üle 5000.
Mis talus esimese kümne aastaga toimunud oli, seda me kokku ei võtnud ja pidu ei pidanud. Siis polnud talu veel ka midagi haruldast: enne vene kriisi talude arv väga drastiliselt ju ei vähenenudki. 1999. aasta oma madalate hindadega ja sinnakanti jäänud Rapla Lacto lõpetamine, kuhu jäid paljude asjalike talude mitme kuu piimarahad, olid need põhjused, mis tegelikult juba jalgadele tõusnud uustaludele lõpliku põntsu pani.
Juba siis lootsid sitkemad talupered, et kes selle aja üle elab, see jääb ellu.
Tagantjärele on hea tark olla, aga kui siis oleks riik taludele appi tulnud, oleks praegu pilt Eestimaal kindlasti teistsugune. 1997.-1999. aastani oli peaminister Mart Siiman ja põllumajandusminister Andres Varik. Alles neile järgnesid Mart Laar ja Ivari Padar.
Selleks ajaks, kui Laar võimule tuli, oli meie lehmakari taastunud ja keskmine piimatoodang 5300 kilo. Norrast monteerisime maha vana torusselüpsisüsteemi, mille ise kohale tõime ja siin üles panime.
Peab tunnistama, et meie talu põllumajandust Laar küll põhja ei ajanud. Kari suurenes 25 lehma ja kokku 70 peani. 2001. aastal saime tänu SAPARD-i prorammi ja liisingu abile tallu esimese tuttuue välismaise traktori — John Deere 6820. Esimese vallas. Toetusega tuli aasta hiljem meie põldudele ka sama firma uus kombain, hiljem ader ja uus kuivati.
2004. aastal sai talu 15. Siis pidasime juba pidu. Maad oli algse 25 asemel üle 250 ha, silo jaoks ruloontehnoloogia, põllutööd tegime John Deere’i traktori ja Lemkeni 5-korpuselise pöördaraga. Vilja koristasime uue kombainiga ja kuivatasime kahes šahtkuivatis, laudas oli iga koha jaoks loom, oma pere jõud käis tööst üle. Oli just selline peretalu, milliseid võiks Eestimaa täis olla.
Ka lapsed said seal oma töökarastuse. Kuigi tüdrukud, tuli neil istuda traktorirooli ja teha algul lihtsamaid, kasvades keerulisemaid töid. Lehmalüps sai selgeks kuidagi iseenesest ja armastus loomade vastu kasvas sellega kaasa.
Sellised peretalud on iseloomulikud põhjamaadele, toidavad oma pere ära ja hoiavad maastikupildi korras. Talupidamine ongi seal kogu pere asi ja kui tuleb aega talu järgmisele põlvkonnale üle anda, on seal ka see laps, kes elu edasi viima hakkab. Kui aga talulaps lauta ei taha tulla ja lehma kardab, siis on midagi väga valesti.
Lahing käis mitmel rindel
Aga meie farmer peab võidu jooksma. Teiste tootjatega, piimatööstustega, pankadega ja alates 2004. aastast euronõuetega.
Viimased viis aastat kogu Eestimaa põllumajandus, nii talud kui osaühingud, just seda teebki. Põldu ei tohi nii väetada nagu varem, lautade juurde tuleb ehitada uued sõnnikiuhoidlad, peagi kehtima hakkavad uued looma heaolunõuded välistavad lõaspidamise…
Sealtmaalt hakkasime pidama uue lauda plaane: vana lauda rekonstrueerimine poleks andnud kuigi head tulemust ega ka meie tööd oluliselt lihtustanud. Kuna tööjõuga maal on nagu on, 20 oma elu parimat aastat oma karja aretamisse matnuina ei raatsinud aga ka lehmapidamist lõpetada, otsustasime teha robotlauda.
Uue lauda ettevalmistustööd algasid korraga mitmel rindel.
2006.-2007. aastal osteti kogu Eestis juurde piimakvooti ja see viis lehmahinnad üles. Lehm koos kvoodiga — ja muudmoodi seda osta ei saanudki — maksis 15-20 000. Paindlike tasumisgraafikutega sai seegi asi lahendatud ja kolme lõpetava talu lehmad oma lauta toodud. Kõik harjusid ära ja tänaseks pole enam täpselt meeleski, kust see Mooni, Alvi või Kessu toodud sai.
Samal ajal ostsime juba ka sõnnikumajanduse toetusega sõnnikuhoidla detailid. Seisid küll aasta otsa laos, aga kui aeg kätte jõudis, paigutusid oma kohale.
Samal ajal otsisime projektiideid ja projekteerijat. Praegu tundub, et lõpplahendus sai parim võimalikest. Ja samal ajal sõlmisime ka eelkokkulepped ehitajaga. Ja samal ajal kirjutasime juba ka PRIA-sse investeeringutoetuse taotlused.
2007. aastal, kui laenukraane hakati koomale keerama, hakkasime meie laenu küsima.
Laenu ajamine oli kõikidest töödest see kõige vaevanõudvam. Käisime läbi nii oma 20-aastase koostööpartneri SEB, Swedpanga kui Nordea, kuni jõudsime ehitusbossist sõbra nõuandel välja DnB-sse. Selle otsimise käigus pidime suurendama omaosalust 10 protsendist 30-ni, planeerima ümber rahavooge ja ootama, ootama, ootama.
Laenulepingu allkirjastasime 8. juunil 2008 ja juba enne jaanipäeva löödi kopp maasse. Esimesed lehmad läksid robotisse 16. detsembril.
“Nüüd ei ole muud kui see luksus kinni maksta,” saame ohata iga kord, kui keegi meie uut ja ilmselt üht Eesti kaasaegsemat auta kiitma juhtub.
Sellega hakkama saamiseks pole aga jälle muid reegeleid kui needsamad kaks: tuleb edasi minna ja järjekindlalt oma asja ajada.
- Asub Järvamaal Koigi vallas.
- Taastati esivanemate talu.
- Asutatud 22. novembril 1989.
- Tollal oli 3 lehma, 3 mullikat, laut-panipaik, traktor RS 09, maad 25 ha.
- Praegu on 67 lüpsilehma, 80 noorlooma, robotlaut, John Deere’i traktorid ja kombain, maad 500 ha.
-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Jäädvustame Eesti uute talude ajaloo
Kuna taluseaduse vastuvõtmisest möödus tänavu 20 aastat, hakkavad ellujäänud talud riburada pidi oma sünnipäeva tähistama.
Kui vaadata viimase paari aastakümne jooksul Eesti põllu- ja muus majanduses toimunut, on 20 aastat talunikuna vastupidamine väga kõva sõna, mille üle võivad talumehed uhked olla.
Kuigi eestlane pole enesekiitja rahvas, oleks üks taluelu väärtustamise võimalus oma talu lugu ühes selle raskuste ja rõõmudega kirja panna.
Oleme väga tänulikud ka märguandmise eest, kui olete nõus, et teie talust kirjutaksime. Kõik teie lood jõuavad põllumajandusmuuseumi.
Meie meelest huvitavamatesse taludesse tahavad meie ajakirjanikud külla tulla, et kirjutada teist ka Maalehes ja Maaleht.ee-s.
20aastaste talude lugusid või neist märguandmist ootame Maalehe toimetuse postiaadressil Narva mnt 11e, 10151 Tallinn; telefonil 661 3356; meiliaadressil veeb@maaleht.ee või lii.sammler@maaleht.ee.
