Veebiajastu algus Maalehes
Maalehel oli sinnani olnud Eesti suurtest lehtedest kõige kehvem veebinägu. See oli aegunud ja uuenes kord nädalas. Maruline lugejahuvi tabas veebi kord aastas – kui sinna pandi üles Mangi horoskoop.
Toimetuses veebiasju ajav Kai Simson oli lapsepuhkuselt tagasi tulnud ja ärgitas toonast peatoimetajat Sulev Valnerit asja muutma.
Nädalalehe rütmis
Mina olin ennast just Maalehte tööle pakkunud ja enne kui arugi sain, istusin laua taga, helistasin maainimestele ja püüdsin neid veenda oma toredatest üritustest avalikkusele rääkima.
Esialgne hirm ja teadmatus uue töö ees hajus tasapisi ja aeg-ajalt meenutasin heana seda päeva, kui olin otsustanud suunda muuta ja hakata tegema midagi senisest erinevat.
Tööd oli kõvasti ja seda jagus õhtutesse ja nädalavahetustesse. Olime entusiastlikud ja innustunud, kuid sellegipoolest oli Maalehe veebi raske käima saada. Esiteks oli ja on paberleht nii tugev, et mingist Maalehe veebivärava jutust ei saanud inimesed midagi aru.
Pealegi polnud nood mõistlikud inimesed harjunud endast igal sammul mobiiliga pilte tegema ja avalikku ruumi saatma, et siis oma nägu hiljem internetist innukalt otsida. Ja isegi kui keegi oli millestki toredast pilti teinud, ootas see rahumeeli fotokas heina-, marja- või mõne muu aja lõppu.
Tulin Maalehte päevalehest, mille rütm on nädalalehe omaga võrreldes kiirem ja närvilisem. Maalehe inimesed tegid pikki plaane, mõtlesid, käisid ja rääkisid otsusekindlalt ja tasakaalukalt. Rahmeldavat tormamist toimetuses ei näinud. Mulle tundus, et Maalehe ajakirjanikud isegi kõnnivad aeglasemalt, kui inimesed teistes toimetustes.
Mina kõndisin ikka kiiresti edasi, sest veeb ootas täitmist.
Kahjuks oli majanduslangus röövinud raha ja suured plaanid maha kriipsutanud. Me ei saanud alustavale veebile teha linnatänavaid katvat reklaami, lõpuks ei saanud me ennast üldse reklaamida.
Ainsa asjana korraldas toonane turunduspealik kuhugi Tallinna–Tartu maantee äärde suured valged heinapallid, kuhu maaliti peale Maaleht.ee. Seal need vaikselt seisid ja üha rohkem kokku vajusid.
Olgu, kui me ei saanud enda olemasolust valjuhäälselt teatada, siis pidime end tegudega tõestama. Raskeks tegi selle Maalehe soov tuua uudiseid Tallinnast kaugemalt.
Sel ajal kui teised veebitoimetused kihutasid mööda Tallinna ja Tartu pressiüritusi, püüdsime meie teavitada lugejaid kaugemalt. Harjusin sülearvuti viiekilose raskusega lõpuks nii ära, et võisin terve päeva üritustel pilte teha, saamata arugi, et seljakotis midagi oleks.
Fööniga täide kallale
Tegime fotoreportaaže ja uudislugusid jaanipäevadelt, künnivõistluselt, moosimessilt, seppade päevalt, maalt, merelt, metsast, külast ja küla tagant. Mõned neist lugejatele meeldisid, teistest ei teinud nad väljagi.
Neil üritustel kohal käies saime aga palju sõpru, kellest paljud on meiega jäänud tänaseni. Tõime oma veebi ka videod, kus lugejaid tervitas ehtne jõuluvana, lisaks õpetasime kepikõndi ja taimede kasvatamist.
Kui ajalehes tõmbab lugeja pilku vahva kujundus ja tore pilt, siis veebis on lugeja meelitamiseks ainult loetud tähtede arvuga pealkiri. Jah, tunnistan, et enam kui kord oleme uisutanud libedal jääl, teinud kollakaid uudiseid ja pannud neile kahtlaseid pealkirju.
Kahjuks oli tihtipeale vähe lugejaid mõistlikel ja positiivsetel lugudel ning hoopis rohkem nendel, mis õpetasid, kuidas fööniga juustest täisid välja puhuda või avalikustasid, kuidas mõrtsukalikud toonekured põldudelt jäneseid püüavad.
Mul on vabanduseks öelda vaid üht – kui teie, meie lugejad, poleks neid asju lahti klikkinud, siis meie poleks neid ka kirjutanud!
2011. a sügisel läksin veebitoimetusest üle paberlehte ning selleks ajaks Maalehe veeb enam end tõestama ei pidanud. Sinna oli tulnud juurde palju inimesi, tekkinud eraldi Aialeht.ee ja lugejad olid meid üles leidnud.
