Moelavadel kõndimise asemel suundub ta igal hommikul kell kuus lauta. Lüpsmist-talitamist ootavad 40 piimalehma, poolsada noorlooma, paarkümmend vasikat, sama palju hobuseid ja kaks lammast.

Aastaid tagasi oli laudas ka 200 siga. “Kui olin 16, ütlesin endale, et sigu ei hakka ma küll kunagi pidama. Aga ära iial ütle “ei iial”! Kaheksa aastat söötsin ja kasisin ja kohitsesin ja süstisin — tegin kõik mis vaja,” naerab Eve tagantjärele.

Ema on hea puusepp

Üle kaunilt kujundatud koduõue lauda poole astumisega alustavad oma päevi ema Maie Lindre ja tütar Eve Raudnagel juba kakskümmend aastat. Vinguti-Juurimaa algusajaks loevad nad 20. veebruari 1990, mil Rap­la maakonnavalitsuse otsusega eraldati talule 50,4 ha maad.

Samal aasta suve hakul anti Evele ja tema abikaasale Andres Raudnagelile Tartus Riia mäel Eesti põllumajandusakadeemia aulas kätte zooinseneri diplom. Pea koolitarkust täis, suundus noorpaar naise lapsepõlvekoju talu pidama. Toona kandis talu veel Juurimaa nime.

1997, kui Maie Lindre ennast FIEna talu pidavaks ettevõtjaks registreerima läks, öeldi, et Juurimaa nime kasutada ei saa — see olevat juba olemas. Ametniku laua taga mõeldi teine pool nimest — Vinguti — kiiresti juurde. See oli talu asukohaküla nimi endistel aegadel. Kokku moodustavad küla ja talu uhke ning meeldejääva nimekoosluse, teist sellist Eestimaal pole.

Mingil seletamatul moel on asjad aastatega kujunenud nii, et kandvaks jõuks on talus olnud naised. Ema Maie, tütar Eve ja tütretütar Kristiina. Lisaks Maie teine tütar Liivi Hansen, kes elab Hiiumaal ning tegeleb talu raamatupidamise korrashoidmisega.

“Meie talu mootoriks on ema,” lausub Eve. Seda on tõesti igal pool näha.

Lisaks loomade eest hoolitsemisele on Maie ka puutöös väga osav. Uskumatu, et hobuste boksid, talli kõrvalruumid ja kõik muu, mida puidust teha saab, on oma kätega valmis ehitanud naine, kel tuleva aasta aprillis täitub 70 eluaastat. “Vanaisa
oli hea puusepp, ema õppis temaga koos töötades,” avaldab tütar ema osavate käte saladuse.

Kui talu algusaastatel lauta ehitati, oli pere naispool see, kes käis ehitusmehi juhendamas, kuidas seinu laduda ja sarikaid panna. Polnud ju projektidel-paberitel toona sellist määravat tähtsust kui tänasel päeval.

Viimastel aastatel on lisaks FIE Maie Lindrele talu juurde loodud kaks ettevõtet: OÜ Juurimaa Tall, mis tegeleb hobustega, ja OÜ Loodna Farmer, kelle hooleks on lihaveised. Viimast veab naisväele abiks tulnud 22aastane noorperemees Oliver, kes Türi tehnika- ja maamajanduskooli lõpetamise järel otsustas vanaema piimakarjast lihaveiseid aretama hakata.

Kolme ettevõtte peale kokku on maad 141 ha. Enamik sellest on maareformi käigus tagasi saadud ja kuulus Maie vanematele. Lisaks on renditud 13 ha lihaveiste tarbeks. Oliver kavatseb piimakarja lehmade paaritamiseks kasutada herefordi tõugu pulli, kes peaks lähiajal pärale jõudma.

ELi investeeringutoetuse abiga on ostetud uus John Deere’i traktor ning kõik heina ja silo tegemiseks vajalikud agregaadid. Varem oli kasutusel nõukogudeaegne tehnika.

Hobused toidavad lehmi

1990. aastal, mil Teenuse kolhoos lagunes, sai Vinguti-Juurimaa talu sealt koos seitsme lehmaga tagasi ka neli hobust. Need olid kaheksa-aastased tori tõugu suksud, kellega pererahval tol ajal aega tegelda polnud ning kes seetõttu maha müüdi.

Uuesti ilmusid hobused tallu kümme aastat tagasi. Toona oli piima hind hea, siis toitsid lehmad hobuseid. Nüüd on vastupidi — hobused teenivad raha lehmade ülalpidamiseks.

“Iga kord, kui mingil laadal käisime, lunis Kristiina end hobuse selga,” räägib Eve tütre hobusearmastusest. “Ja kuna võimalus oli, siis otsustasime, et võtame talle koju hobuse.”

Peagi sai ühest kaks, kahest kolm ja nii edasi. Praegu on Raudnagelite tallis 17 neile kuuluvat hobust, kostilised veel lisaks. Kõige vanem hobune on 32aastane eesti tõugu süsimust mära Vigri. Tema sattus aastaid tagasi Juurimaale otse lihakombinaadi ukse tagant. Nüüd on ta ammu teenitud vanaduspuhkusel, veetes pensionipäevi noortele hobusehakatistele heade elukommete õpetamisega.

Algselt neljale hobusele ehitatud tallist on kujundatud heatasemeline ratsakeskus: 28 kohaga tall, maneež, liivaväljak ning kõige krooniks täiesti ainulaadne 15hektarisel looduslikul puisniidul laiuv maastikutakistustega kolmevõistlusrada. See on Eesti Ratsaspordi Liidu poolt tunnustatud ratsaspordikompleks.

19aastane Kristiina õpib kaugõppes Viljandi kultuurikolledžis ringijuhtimist ning tema vastutab talus ratsalaagrite ja muude hobustega seotud ürituste korraldamise eest. Ja korraldatud on palju, isegi Eesti meistrivõistlusi.

Seitsmendat aastat töötab talus treenerina Krista Raidmets. Tema juhendamisel on talli hobustel sõitvad lapsed ja noored toonud koju hulga säravaid medaleid, ka vabariigi meistritiitleid. Viimase suurema võidu tõi märtsi lõpul Saku suurhallis toimunud rahvusvaheliselt takistussõiduvõistluselt Märjamaa Spordiklubi värvides sõitev Triinu Lepa koju eesti–araabia verelisel hobusel Rummu Jüri.

Lisaks ratsutamistreeningutele õpetatakse välja noori hobuseid, nii sadulat kandma kui rakendisse. Hobustele õpetatakse ka kehakeelt, seda kunsti käisid Kristiina ja Krista Saksamaal
tudeerimas.

Tegu pole mingi hookuspookusega, vaid hobuste maailmas tavalise suhtlemisvahendiga. Meeleoludest ja soovidest annavad suksud üksteisele märku keha ja näoilmeid kasutades. Inimesedki saavad hobustega samamoodi suhelda. Tuleb vaid teada, kus seista ja milliseid liigutusi — õlgade ja kätega näiteks — teha.

Liikudes veidi hobuse õlgadest ettepoole, saab maas olev inimene hobust ilma teda puutumata peatada, looma liikumapanemine saab alguse aga hobuse tagumise osa suunas liikumisest.

“Osates kehakeele abil hobusega suhelda, saab ära hoida palju paanikat ja pahandust, mida inimene oma ebateadliku käitumisega hobustes põhjustada võib,” selgitab Krista Raidmets.

Aed kosutab lilleiluga

Vinguti-Juurimaa naispere harrastuseks on ratsutamine, kuid meespere on kiindunud jalgpalli. Eve abikaasa Andres treenib lisaks päästjana töötamisele Kullamaa koolis pisikesi jalgpallureid ning ajab ka ise koos Oliveriga Märjamaa Kompanii koondise ridades palli taga.

Koos tegeldakse aiatöödega ja puisniidu põliste puude all asuva krossiraja arendamisega. “Kui natuke vaba aega on, lähed ja laod jupikese kiviaeda. Või ehitad mõne uue takistuse. See on mõnus töö,” räägib Eve ja unistab, et lumi juba lõplikult ära sulaks — saaks niidule toimetama.

Hoolitsetud aia eest on talupere saanud nii “Kauni Eesti kodu” kui kohalikke tiitleid. “Isegi kui üldse raha poleks, saaks aias ju ikka toimetada. Alati leidub keegi, kes tuleb, paar oma aiast üle jäänud taime näpus. Ja siis ma istutan ja tõstan taimi ühest kohast teise. Nii, kuidas parem ja ilusam tundub,” märgib Eve.

Aias on vahvaid vanadest hobutööriistadest ümber ehitatud esemeid — kiik ja grill näiteks.

2008. aastal tunnustas Rapla maavalitsus Vinguti-Juurimaa talu tegemisi tiitliga “Tubli talu”. Ja seda just mitmekülgsuse — karjakasvatus, hobusekasvatus ja iluaiandus — eest.

Tegemata pole Vinguti-Juurimaa perel talupidamise pärast midagi jäänud. On lauldud, tantsitud ja reisitud. Varasematel aegadel on ka palgatöölisi abiks olnud, aga nüüd enam mitte. Möödunud suvel kasutati asendustalunike teenust ja jäädi rahule.

Loodna kandis on alla 200pealiste karjadega talusid vähe. Enamik paarkümmend aastat tagasi alustanutest on pillid kotti pannud. “Meie oleme jäänud ja ühed meie sugulased. Ülejäänud on juba suuremad tegijad,” ütleb Eve.

Talu rahva arvates on püsimajäämise põhjuseks visadus ning see, et tegutsetakse ühiselt terve perega.

Vinguti-Juurimaa talu

- Asub Raplamaal Märjamaa vallas.

- Loodud uue taluna, millele hiljem liidetud esivanemate talu maad.

- Asutatud 20. veebruaril 1990.

- Enne: 7 lehma, väike laut, nõukogudeaegsed traktorid ja muu tehnika, maad 50,4 ha.

- Nüüd: 40 lüpsilehma, 50 noorlooma, 17 hobust, tall ja maneež, torusselüpsilaut, John Deere’i traktor ja agregaadid, maad 154 ha.