Võltsitud toitu aitab avastada analüütiline keemia
Tervislikuma ühiskonna poole saame püüelda, kui teame, mida sööme ja kas usaldame seda. Üha enam loeme uudiseid, kus on avastatud toiduainete võltsimisi. Olgu selleks valesti märgitud kalaliik, hobuseliha sisaldus loomalihatootes või siis melamiin piimapulbris. Praeguseks on tavaliseks saanud, et toitu tarbides tegutseme hoolsalt, loeme silte ning uurime sisaldusi ja muutume üha teadlikumaks. Kuid sellise käitumise tulemusena võime endiselt osta võltsitud toitu.
Toidu võltsimine viitab enamasti sellele, et olemasolevat toiduainet on lahjendatud, valesti märgistatud, asendatud mõne muu tootega või ka lihtsalt rikutud. Seega kaasneb sellega majanduslik kahju ausale tootjale ning võimalik oht tarbija tervisele. 2016. aastal registreeriti Euroopas 156 ametlikku toidu võltsimise juhtumit ning sagedasem eksimus oli just toote valesti märgistamine.
Selleks, et võltsimisi kindlaks teha, on vaja rakendada erinevaid analüütilise keemia meetodeid. Sõltuvalt toiduainest on tuvastamise võimalused erinevad. Tartu ülikoolis on uuritud, kuidas on võimalik aminohappelise koostise järgi toiduainete ehtsust ja päritolu tuvastada. Põhiliseks uurimissuunaks on olnud mesi ning uuringud sellest, kuidas on võimalik kindlaks teha, kas Eesti mee purgis on ikka kodumaine mesi või hoopis näiteks Ungari oma. Lisaks on uuritud, kas Eesti erinevates nurkades kogutud meed on omavahel eristatavad. Tööde tulemused näitavad, et aminohapete analüüs võimaldab mee puhul saada infot nii geograafilise kui ka botaanilise päritolu kohta. Selleks, et nii aminohappelise sisalduse põhjal võltsingute tuvastamine kui ka muude meetodite kasutamine annaks täpsemaid tulemusi, on vaja jätkuvalt analüüsida proove võrdlusmaterjali tekitamiseks.
Kokkuvõtvalt saab öelda, et analüütilise keemia erinevad võimalused aitavad juba praegu ning kindlasti ka tulevikus toiduainete võltsimisi tuvastada. Oluline on jätkuv töö selle nimel, et meetodid oleksid ajakohased ja käiksid võimalike võltsimistega sama sammu.
