„Käime elukaaslasega aeg-ajalt sõprade juures lauamänguõhtutel. Meie mõlema tutvusringkonnas on need au sees ja oleme siiani selliseid õhtuid väga nautinud. Kuid nüüd natuke aega tagasi juhtus tema sõprade juures olles miski, mis mulle tänaseni tohutult meelehärmi tekitab.

Lobisesime lauamängu kõrvale ja ühel hetkel, kui mu mees ennastunustavalt rääkis midagi meie viimasest reisist oma sõpradele, pistsin vahele ühe minu meelest olulise detaili, mida ta ei maininud. Selle peale vaatas mees mulle otsa, tõstis käed üles ja ütles suurustavalt „Ole kuss, kui mehed omavahel räägivad!“ Ta sõbrad naersid, ma muigasin ka korraks kaasa ja õhtu läks edasi. Kuid ma tundsin ennast nii väiksena, tuju oli läinud ja ma ei suutnud uskuda, et minu muidu ülinormaalne mees sellise kommentaariga mind „üllatas“.

Hiljem koju sõites rääkisin, et see oli täiesti lubamatu käitumine ja minu suhtes väga lugupidamatu ning kuidas ta üldse võis sellise asja peale tulla. Mees vabandas ja ütles, et see tuli hetke ajendil ning ta tahtis oma sõpru naerma ajada. Leppisin selle vastusega, kuid mõtlen siiani iga päev pahaselt selle peale, et mis seksistlik lauslollus see veel oli? Kas see hakkabki korduma? Kuidas ma nüüd seltskonnas käituma peaksin? Kuidas ma oma mehe sõpradele otsa vaatan, ma tunnen ennast nii pisendatuna ja alavääristatuna...“