Meil on praegu kaks prioriteeti.

Esimene neist on sisekontrolli ning riigisisese julgeoleku tagamine. Peame sõjast hoolimata suutma hallata kuritegevusega seotud olukordi, mis puudutavad elanikkonda.

Teine prioriteet on 100 000 meie haldusalas töötava inimese eest seismine. Pean silmas siseministeeriumi töötajaid, politseinikke, piirivalvet ja päästetöötajaid, sealhulgas ka kõiki neid, kes töötavad eesliini ja sõjategevuse piirkonnas.

Seal on meil väljas 30 000 politseinikku. Lisaks on meie hallata situatsioon piiri ääres. Kokkuvõttes peame me täitma oma kohust eesliinil, aga tagama ka riigisisese julgeoleku.

Olen ise Ukrainas käies näinud, et on inimesi, kes ei taha lahkuda isegi neist piirkondadest, mis on sõjategevusest otseselt puudutatud. Kui nendega seal midagi juhtub, kas teil on võimalik neile appi minna?

Saame aidata oma kodanikke igas Ukraina piirkonnas, mida vaenlane ei kontrolli. Kahjuks seavad meie päästjad ja politseinikud seda tehes ohtu oma elu.

Ning jah, see on meie jaoks suur probleem, kui inimesed keelduvad ohtlikest piirkondadest evakueerumast, sest paraku sunniviisiliselt me seda teha ei saa.

Inimeste sellise teguviisi taga on inimlik tragöödia, nad peavad oma senisest elust loobuma, maha jätma kõik, mis neil on.

Eriti keerulised on olukorrad, kui inimesed peavad evakueeruma väikeste lastega. Eelmisel aastal oli meil Donetski oblastis juhtum, kus politseinikud üritasid veenda naist koos lapse ja emaga asulast lahkuma, kuid nad keeldusid. Järgmisel päeval tabas rakett sihtmärki ja naine kaotas nii oma lapse kui ka ema.

Usun, et see ei vaja rohkem selgitamist.

Praegu on kevad, inimesed tahavad hakata oma aedades toimetama. Kuuldavasti minnakse isegi Venemaa piiri lähedale, kui suvila asub seal, hoolimata sellest, et võidakse tule alla jääda. Oskate öelda, miks inimesed nii teevad?

Siin elab erinevaid inimesi. Isegi neid, kes ootavad vaenlase tulekut.