Orkla Eesti jätkusuutlikkuse juht Evelin Heiberg annab mõned näpunäited, mille abil toidupoes kasvõi pisut kliimasõbralikumaid valikuid teha.

Mõned üllatajad taimses valemis

Reeglina on taimne toit kliima vaates kindel valik – alati tagasihoidliku kliimamõjuga. Eriti väikese mõjuga on mitmeaastased viljad, samuti kohalikud hooajalised viljad. Samas on siingi erandeid, mida mõjutab enim tootmisviis, aga ka transport ja pakend. Näiteks Lõuna-Euroopa päritolu oliiviõli mõju on kliimale üsna suur. Samuti on Kagu-Aasia päritolu riis kordades suurema mõjuga kui meie oma teraviljatooted või köögiviljad, seega ka taimsete toorainete mõju võib erineda. Kohaliku värske toidu eelistamise kasuks räägib ka asjaolu, et transpordiga kaasneb riknemise risk. Samas näiteks Hispaania kurk on väiksema mõjuga kui Eesti liha ehk transpordi mõju ei tasu ka ülehinnata.

Lihal ja lihal on tohutu vahe

Üldiselt teatakse, et loomakasvatuse mõju keskkonnale on suur, aga ei mõelda, et see võib sõltuvalt loomast, kasvatamise asjaoludest ja veel mitmetest detailidest erineda kümneid kordi. Kõige suurema kliimajalajälje jätavad endast maha veised, aga ka lambad, kitsed ja teised mäletsejad, kes rikuvad sõna otseses tähenduses õhku metaanigaasiga. Tõsi, rohumaaveiste ja -lammaste mõju on palju tagasihoidlikum – mitte et nad gaase õhku ei paiskaks, aga neid karjatades seotakse süsinikku rohumaadesse, samuti panustavad nad niiduelupaikade elurikkuse hoidmisse. Sigade kliimamõju on kordades väiksem kui veistel, sest siga metaani ei puuksuta. Lindudel on sigadega võrreldes veel oluliselt väiksem mõju, kuigi võrreldes taimetoiduga siiski suur. Kliimamõju tekib näiteks sigadele ja kanadele söödetava soja kaudu, sest sojapõlde luuakse sageli vihamametsade asemele. Loomulikult mõjutab kliimamõju ka kasvupiirkond, transport ja muud tegurid, mistõttu on arusaadav, et samadel tingimustel kasvatatud Austraalia ja Eesti lammas on Eestis tarbides erineva jalajäljega. Liha tarbimisest ei pea loobuma, küll aga tarbitavatele kogustele tähelepanu pöörama. Neid fakte teades on lihtsam teha tasakaalukamaid valikuid nii kliima kui tervise seisukohast vaadetes, lisainfot võib vaadata ka lihafoor.ee lehelt.

Piima mõju alahinnatakse

Kui küsida inimestelt, kummal on väiksem kliimamõju, kas kamatahvlil või tumedal šokolaadil, siis on lihtne vastamisel eksida. Kohalik kama tundub väiksema jäljega kui kaugelt toodud kakao. Üldiselt kiputakse ületähtsustama transpordi ja pakendi mõju - toidutööstuses on toorme enda jälg reeglina kõige suurem. Kuna kamatahvlis kasutatakse lehmapiima, on selle kliimamõju keskmine, samas kui taimsest toorainest tumedal šokolaadil hoopis madal. Seejuures on piima kliimamõju jälle oluliselt madalam kui näiteks võil või juustul.

Sertifikaat pole üksnes paber

Erinevad keskkonnasertifikaadid jätavad tarbijad tihti külmaks, sest nende taga olevast sisulisest tegevusest palju ei räägita, ometi pole sertifikaadid asjata välja antud. Kui jätkata šokolaadi näitel, siis sertifitseeritud kakaost šokolaadi kliimajälg on väiksem, sest selle puhul on maandatud risk, et kakao kasvatamise eesmärgiks hakataks uusi metsi maha raiuma.

Muna ja kala mõju on keskmised

Kuigi muna on loomne tooraine, on selle kliimamõju lihaga võrreldes üsna madal, aga näiteks valgurikkad oad on veel mitu korda väiksema mõjuga. Kala kliimamõju sõltub ennekõike sellest, kas tegu on kasvanduse kalaga, üldiselt on looduslikust veekogust püütud kala kliimamõju üsna tagasihoidlik, eriti lihaga võrreldes. Samas võib kasvanduste punane kala olla kliimamõjult linnulihast kõrgemgi. Lisaks sõltub kala kliimamõju populatsioonide olukorrast ja püügimeetoditest ehk paraku ongi selliseid mõjureid toidupoes keeruline tajuda, sest reeglina ei ole tarbijal piisavalt infot. Kalade kliimamõju võtab kokku Eestimaa Looduse Fondi ja Maailma Looduse Fondi veetav kestliku kalatoidu juhis kalafoor.ee.

Toidu raiskamise mõju ei tajuta adekvaatselt

Olgu toidul väike või suur kliimamõju, seda prügikasti visates teeme igal juhul planeedile karuteene. Paraku läheb ligi kolmandik globaalselt toodetud toidust moel või teisel raisku. Iga toitu on toodetud, pakendatud, transporditud ja sellel tegevusel on alati kliimamõju. Suures koguses ette varuda tasub ainult kauasäilivat toitu ja vältida igal võimalikul moel toidu ära viskamist. Intuitiivselt võib tunduda keskkonnasõbralikum osta toitu suuremas pakendis, aga kui see viib ületarbimise või äraviskamiseni, on raiskamise tekitatud kahju suurem. Kohese tarbimise puhul võiks toidupoes valida pigem lühema säilivusajaga toote, siis on suurem lootus, et ka kauplus ei pea toitu ära viskama.

Pakendi mõju on väiksem kui toormel

Pakendi kliimamõju on enamasti küll väiksem kui tootel endal, aga see on samuti arvestatav. Eestis üldiselt toidutootjad pingutavad vähema ja parema pakendi nimel, aga igal pool maailmas seda veel ei tehta. Loomulikult tuleb pakend muust prügist eraldada, siis on vähemalt lootus, et seda kasutatakse uute materjalide tegemiseks, mis on reeglina tõhusam ja keskkonda säästvam kui algmaterjalidest uue tootmine. Samuti on võimalik pakendi vähendamisele mõelda tarbijal endal – näiteks toidu kaasa ostmine või tellimine restoranist tähendab tihtilugu ebamõistlikku kogust pakendit. Õnneks käib suur hulk Eesti inimesi juba oma kotiga poes ja selle vajalikkust pole enam tarvis igal sammul põhjendada, aga Euroopaski leidub riike, kus see nii elementaarne pole.

Tegurid, mida tarbija ei saagi teada, kui tootjad sellest ei räägi

Toitu valmistades, nii põllumajanduses kui tehastes, on võimalik kliimamõju oluliselt vähendada, kui kasutada taastuvast allikast toodetud elektrit ja kütet. Seda infot teab tarbija üksnes siis, kui toidutootja seda avalikult jagab. Samuti on toidutootjal võimalus ise iga toote kliimamõju mõõta, näiteks kõigi Kalevi ja Põltsamaa toodete kliimamõju ulatuse leiab nende kodulehtedelt. Samuti tasub uurida Eestimaa Looduse Fondi loodud toidufoor.ee lehte, kust leiab keskkonnamõju arvestavaid soovitusi nii toitumisele üldiselt kui ka kitsamalt kala ja liha tarbimisega seonduvalt.