Oktoobrikuust on üle poole möödas, õhtupimedus jõuab harjumatult vara kohale ning esimesed külmad öödki on ära olnud. Tuul on enamvähem kõik suured puud raagu puhunud, ainult vanad tammed hoiavad visalt oma kolletuvaid lehti kinni.

Kui ilm on tuuline, ei kosta metsast kuulda ühtki linnuhäält, puude kohin summutab teised helid. Vesi jões on tõusnud kaldaäärteni, seepärast ei kuule ka veevulinat kivide vahel. Suuri sadusid polegi olnud, ometi on veetase jões kõrge ja seepärast kahtlustan, et koprad on allavoolu jälle tammi ette ehitanud, et veetaset kergitada. Tammi vaatama minek läbi metsas risti-rästi põimunud ja murdunud toomingate oleks minuvanusele liiga karm ettevõtmine. Eelmisel sügisel sai viimati käidud, varem ikka korduvalt.

Kui ilm on tuuline, ei kosta metsast kuulda ühtki linnuhäält.

Jõeäärsed metsikud maastikud on siiani üsna puutumatutena säilinud, sest majanduslikku huvi pakkuvaid puid seal eriti ei kasva ja juurdepääs keeruline. Viimasel paaril-kolmel aastakümnel pole seal keegi raiumas käinud ning metsik loodus elabki oma elu. Kui noorem olin, käisin talviti mööda jõejääd, olgugi, et ka see polnud jõkke langenud puude tõttu lihtne, samas kergem ikka kui kaldaäärsest toomingavõsast läbimurdmine. Kümmekond aastat tagasi võis tihnikus talviti ka ilvesejälgi näha, nüüd pole kahjuks enam mitu aastat seda looma näinud.