100-aastane vanaproua: “Eks tänu raskele maatööle on siiamaani tervist jätkunud ja elupäevi antud”
Kange naine, kes pea kogu elu on üksipäini pidanud hakkama saama, peab oma pikaealisuse allikaks just rasket maatööd.
Lilla sall hallidele kiharatele põimitud, selg sirge nagu aadlidaamil, võtab vanaproua Hilda Inglist sünnipäeval oma Vanamõisa kodus vallamajast tulnud õnnitlejaid vastu. Paigutab saadud lillekimbu lauale ja takseerib tähelepanelikult tulijate toodud õnnitluskaarti. “Näe -sada peal,” muheleb Hilda, justkui ise ka imestades.
Tervis veidi jukerdab...
Tervis on saja-aastasel vanaproual enam-vähem. “No eks mul on raske heinatööga treenitud seljalihased,” lõõbib Hilda, kui küsida, kuidas ta nii sirge olemisega jaksab külalisi võõrustada.
Jalad teevad Hildale küll viimastel aastatel muret, seepärast toimetab ta peamiselt toas ja õue ei kipu. Aga kui lapsed tahtsid emale ratastooli tuua, et pääseb kergemini liikuma, siis keeldus Hilda resoluutselt: “Nii kaua kui minu koivad käivad, sinna ma ei istu!”
Ainult selle üle, et kõrvakuulmine on viletsaks jäänud, on Hilda meel kurb. Aga see juhtus naise sõnul oma lolluse pärast. Et kord oli bronhiit ja nohu ning nuusates käis selline valu mõlemast kõrvast läbi, et oi-oi-oi. “Parema poolega ei kuule suurt midagi, vasak ikka toimib. Aga täna, täna ei kuule ikka üldse kohe, närvis vist,” pakub naine ise. Talle antud pika eluea põhjuseks peab Hilda aga elupõlist füüsilist tööd.
... aga vaim on ergas
Oma aukartust äratavast vanusest hoolimata on vanaproua mõte ikka veel erk, endiselt töötab ta näiteks iga päev läbi värsked ajalehed. “Nüüd prilliga, aga veel mõned aastad tagasi sain ilma läbi,” kinnitab Hilda.
Üldse on lugemine tema peamine meelelahutus. Lisaks ajalehtedele on diivani kõrval riiulis hunnikute kaupa ajakirju. “Eesti Naine ja Kodutohter meeldivad,” märgib naine oma eelistusi. Ja kilode kaupa raamatuid, mida tütar Keila Raamatukogust toomas käib. Peamiselt tahab Hilda lugeda lugusid Eesti maaelust ja ajaloost ning sõja aastatest.
Igasse päeva mahub ka teleri vaatamist, loodusfilmid ja uudised ning ka üks teleseriaal - Kirgede torm, kuuluvad vanaproua lemmikute hulka. Kuna kuulmine on kehvakene, on teleri külge Hilda tarvis kõrvaklapid monteeritud, et jutt ikka kenasti kuulda oleks.
Päevakava on vanaproual, tõsi küll, viimastel aastatel natuke nihkesse läinud. “Panen tule kesköö paiku kustu, aga uni ei tule, alles viie-kuue paiku hom-mikul. Igasugu mõtteid tuleb pähe, lapsepõlvest otsapidi ja terve elu,” räägib Hilda.
Lapsed abiks
Kui ta siis päeva peale ärkab, toimetab ise köögipoolel, teeb valmis võileiva või pudruportsu, joob törtsu lahjat kohvi ja sätib lugema. Vahepeal kuulatab õue taga möödasõitvate rongide mürinaid ja õhtuti tahab juttu puhuda. Selle jaoks on tal ka tänulik kuulaja võtta, sest vana-proua elab koos oma ühe tütre Iviga. Teine tütar Ene ja poeg Ivo elavad Tallinnas ja tulevad emakoju käima peamiselt nädalavahetustel.
Kuigi ka tütar Ivi on sarnaselt emale oma 76 eluaastaga endiselt vitaalne ja elurõõmus, siis toetavat kätt vajavad prouad siiski. Metsatagusest majast kauplusesse toidukraami järele ja arsti manu naljalt muidu ei pääsekski, kui noorem vend autoga appi ei tuleks. “Aga me saame hakkama. Kui vahel ongi keeruline, siis mõtlen arengumaadele ja nende hädadele, siis tuleb tänu-lik olla selle eest, mis meil on. Kuigi pensionid on väikesed, on toit laual ja kõik olemas. Mis siin ikka riiki ja valitsust kiruda,” mõtiskleb Ivi. Ta kinnitab, et emalgi, keda elu just hellitanud ei ole, pole sellist kommet olnud, et kedagi kibestunult süüdistama kipuks. “Kui tal midagi hingel ongi, siis ilmselt see okupatsiooniaja algus, ta oli siis ju noor naine, kui sõja tõttu abikaasata jäi ja ise elus hakkama pidi saama,” usub tütar.
Palju tööd, napilt armastust
Ja elu on Hildat väntsutanud küll. Ta nägi ilmavalgust 11. märtsil 1911. aastal Staraja Russas Venemaal, kuhu tema tallmeistrist isa tööle saadetud oli. Hiljem Eestisse naasnuna elas Hilda pere, kuhu peale tema kuulus veel õde ja neli venda, tagasi Tallinnasse. Hilda läks üsna noorelt õmblejaametit õppima ja musikaalse noore naisena lõbustas Orlovi lossi pidudel külalisi mandoliini- ja bandźomänguga. “Aga no ei tahtnud mina seal linnas elada, ei meeldinud,” tõdeb naine nüüd.
1932. aastal Hilda abiellus. “Selline tore vaikne mees oli, mu emale ta kangesti meeldis, eks me tema tahtmise peale siis pulmad tegime. Väiksed pulmad olid, pere ringis,” meenutab Hilda.
Kas oli ka suur armastus?
“Mis armastus? Seda tõbe pole mina eluaeg põdenud. Ja kus neid teisi tahtjaid oleks olnudki, kogu aeg oli ju töö-töö,” on Hildal meeles.
Ja kuigi abikaasa oli läbi ja lõhki linnamees, töötas ETK ametnikuna, ihkas Hilda hing ikka maale ära. Nii sai ostetud perele krunt Vanamõisa ja oma kätega maja püsti pandud. “Mees käis linnas tööl, mina siin metsas möllasin, juurisin võsa välja. Majaehitusel ikka lõin ka käed külge,” mõtiskleb Hilda. Nüüd on Hilda oma sajast eluaastast 70 elanud sellessamas Lillemaa talus Vanamõisas.
Ja ega ta nende seitsme kümnendi jooksul palju kodutalu juurest lahkunudki. “Ega ma kuskil ära ei käinud, linnas tantsimas ega külapidudel. Lapsed olid väikesed, tööd oli vaja teha,” põhjendab vanaproua. Olid loomad, oma kartulimaalapp ja aianatuke.
Sõda viis mehe
Soetatud majapidamine ja oskus maatööd teha on ilmselt ka peamised põhjused, et Hilda oma kahe tütrega sõjakoledused ning järgnevate aastate nälja ja hirmu perioodi üle elas.
Kaubandusametnikust abikaasa ühines 1944. aastal Eesti Rahvuskomiteega ja seetõttu kiusasid teda taga nii sakslased kui venelased. Lõpuks ta arreteeriti ja lasti maha. “Ametlikul surmatunnistusel seisis muidugi midagi muud - et kopsupõletik,” ütleb Hilda tütar Ivi.
Siis alles eluraskused rõhuma hakkasid. Allesjäänud peret käidi üle kuulamas, ähvardati maja käest võtta, iga automootori hääl maanteelt tundus ähvardavana ja isegi kolhoosi tööle võtmisel põlati Hilda ära, kui ebasoovitav isik.
“Lehmast ja piimast elasime, seda sai müüa. Kartul oli õnneks põllul. Aga heinamaad omal ei olnud, paar kolhoosnikut lubasid oma õue pealt heina teha, seal siis kraapisin ja vedasin käruga koju lehmale ninaesiseks. Valingult sain tillukesed põrsad, ei tea, miks need ei sobinud. Tõin tuppa, karbi sisse ja kasvatasin suureks. Hiljem olid juba kanad ja jänesed. Aga eks raske oli siis kõikidel ju, mitte ainult minul,” nendib Hilda.
Saatus tõi Hilda kõrvale veel ühe mehe, kellest küll päris abikaasat ega ka sündinud pisipojale isafiguuri ei saanudki. Nii tuli kolme lapse ja majapidamisega hakkama saada ihuüksi.
“Ega ma hõlpu elus saanud ole. Ise pidi hakkama saama. Aga ei oska tahta ka, et midagi teisiti oleks läinud,” hindab Hilda oma eluteed.
Sa oled ikka kange ja tubli naine olnud Hilda?
“Olen küll jah...”
