120 aastat kolonel Paul Borkmanni sünnist

Haaslava vallas on erinevatel ajajärkudel elanud mitu kindrali auastmes sõjameest, kes on kandnud Rootsi, Vene ja Eesti mundrit. Eesti riiki teeninud isikutest, kes on sündinud meie valla praegusel territooriumil, on kõige kõrgema sõjaväelise auastmega kolonel Paul Borkmann, kelle sünnist möödus hiljuti 120 aastat.

Paul Johannes Borkmann (ka Borkman, Oman, Borgmann) sündis 15. aprillil (vana kalendri järgi 3. aprillil) 1891 Vana Kuuste vallas, Aadamil, Märdi talus. Kolonelihärra ema Mari (neiuna Gnadenteich) oli Märdi talu peretütar ja isa Ado tuli Märdi talusse koduväiks. Kokku oli peres kuus last ja Paul sündis kolmandana. Paul Borkmann oli elu lõpuni Vana Kuuste valla hingekirjas ja tasus vallamaksu. Kirikuraamatusse tehtud sissekande järgi oli Paulil sündides kahekordne perekonnanimi, Hamann - Borgmann (Borkmann).

12. veebruaril 1912 võttis ta ainsaks perekonnanimeks Borkmann ja 25. oktoobril 1934 Borkman Wikipedias on teadmata põhjusel kolonel Paul Borkmanni sünnikohaks märgitud Vastse Kuuste vald. Paul Borkmann õppis Sipe ning Võnnu vallakoolis, 19021904 Sipe ministeeriumikoolis ja 19041910 Tartu reaalkoolis. 1910.1914 õppis Riia Polütehnikumis kaubandust. Oli Eesti Üliõpilaste Seltsi ja hiljem korp! "Vironia" liige. Kui algas I maailmasõda, astus P. Borkmann viimase kursuse üliõpilasena 28. juunil 1914 vabatahtlikuna sõjaväkke. Teenis 1. Kroonlinna kindluse suurtükipolgus, sooritas eksami ja ülendati

12. mail 1915 lipnikuks. Jaanuarmärts 1916 võitles 5. Armee 2. Piiramise Suurtükiväe 3. Divisjoni koosseisus Jakobstadti all rindel sakslaste vastu. 19161918 teenis taas Kroonlinna suurtükiväes. Vabastati sõjaväeteenistusest 28. märtsil 1918. Talle annetati Püha Anna 4. järgu aumärk („vapruse eest rindel") ja Püha Stanislavi 3. järgu hõbeauraha lindiga rinnal kandmiseks („hoolsuse eest"). Võitles Eesti vabadussõjas astus 16. novembril 1918 vabatahtlikuna lipniku aukraadis Eesti rahvaväkke. Oli novemberdetsember 1918 Kindluse Raske Suurtükiväedivisjoni

4. patarei ülem. Detsember 1918 kuni sõja lõpuni teenis 2. Kindluse Raskesuurtükiväe divisjonis, 3. patarei ülem. Võitles 14.29. jaanuar 1919 Lõunarindel, oli jaanuaris 1919 üks Tartu vabastajaid ja 31. jaanuarist kuni sõja lõpuni Narva rindel. Paul Borkmanni nime on mitu korda mainitud kogumikus „Eesti Vabadussõda." Ülendati 17. aprillil 1919 alamleitnandiks, 14. mail 1919 leitnandiks ja 7. novembril 1919 „kiiduväärt teenistuse eest" alamkapteniks. Vabadussõjas ülesnäidatud kangete tegude eest annetati talle I liigi 3 järgu Vabadusrist, tasuta maad normaaltalu suuruses ja 40 000 marka rahalist preemiat. Paul Borkmannile annetati hea teenistuse ja erinevate teenete eest veel Eesti Vabadussõja Mälestusmärk, 1933. aastal Valgeristi III klassi teenetemärk ja 1935. aastal Kotkaristi III klassi teenetemärk. Peale Vabadussõda teenis P. Borkmann Narvas 2. Raske Suurtükiväe Kindluse suurtükiväe divisjonis, 1. Suurtükiväe polgusrügemendis ja Kindluse Suurtükiväe grupis. Oli 1922 polgu ülema kohusetäitja ja 1923 rügemendi ohvitseride kogu esimees.

10. veebruaril 1922. aastal abiellus Elfriide (Frieda) Karli tütar Treinbukiga, sama aasta novembris sündis poeg Ivar. 1924. aastal lõpetas P. Borkmann alalisväe ohvitseride kursused ja 1927. aastal Kõrgema Sõjakooli juhtimise ja staabiteenistuse kolmanda lennu.

P. Borkmann oli 1927. aastal 1. Diviisis 2. Suurtükiväegrupi ülem, 1927 1928. aastal 2. Diviisis 3. suurtükiväe grupi ülem, ja teenis november 1928 august 1936. 2. Diviisi suurtükiväes, esialgu ülema kohusetäitjana ja veebruarist 1930 diviisi suurtükiväe ülemana. Täitis mitu korda ajutiselt ka Tartu garnisoni ülema, 2. Diviisi ülema ja Tartu kaitseringkonna ülema kohuseid. Ülendati 22. veebruaril 1923 kapteniks, 26. novembril 1924 majoriks, 22. veebruaril 1927 kolonelleitnandiks ja 18. veebruaril 1931 koloneliks.

P. Borkmann oli 19231929 Sõjaväe ringkonnakohtu ajutine liige, 19301936 2. Diviisi vanemohvitseride aukohtu liige, 19321934 Ohvitseride Keskkogu revisjonikomisjoni liige ning 19351936. 2. suurtükiväepolgu ja 1. kindluse suurtükiväe divisjoni ajaloo jäädvustamise seltsi esimees.

1. septembril 1936 nimetati kolonel Paul Borkmann ViljandiPärnu kaitseringkonna ülemaks. Talle aga ei olnud antud aega uude ametisse asuda. 10. septembril, pisut enne Viljandisse sõitu lõi välja vana haigus, maohaavad. Haigus osutus ägedaloomuliseks. Professorid Pobol ja Karell tegid talle Tartu Sisehaiguste Kliinikus operatsiooni, kuid see ei andnud tulemusi ja 14. septembril 1936 Paul Borkmann suri. Ajaleht „Postimees" kirjutas 14. septembril 1936: „Täna kell 12 päeval suri Tartus 2. Diviisi suurtükiväe ülem kolonel Borkmann. Surm tuli järsku, maohaavade tagajärjel. Kadunu pidi tänahomme sõitma Viljandisse oma uude asukohta, kuhu ta oli määratud Kaitseringkonna ülemaks." "Päevaleht" kirjutas 18. septembril 1936: „Neljapäeval, 17. märtsi õhtupoolikul sängitati Tartu Ülikooli uuele kalmistule maamulda kauaaegne 2. diviisi suurtükiväe ja ViljandiPärnu kaitseringkonna ülem kolonel Paul Borkmann. Matused kujunesid suuremateks kaitseväelisteks matusteks, mis Tartus viimastel aastatel olnud. Matusetalitus algas ohvitseride kasiinost. Ärasaatmistalituse pidas Tartu sõjaväe õpetaja J. Treumann. Leinarong kujunes väga pikaks, kuna sellest vastavalt garnisoni määrustikule võtsid osa Tartu garnisoni väeosad. Kaastunnet avaldasid: 2. Diviis, ratsarügement, Tartu kaitseringkond, ViljandiPärnu kaitseringkond, Vabadusristi Vendade Tartu Ühing, Vabariigi Ohvitseride Keskkogu, Kõrgema Sõjakooli Lõpetajate ühing, korp! Vironia, korporatsioonide liidu vilistlaskogu, kaitseliidu malevad jne." Kuna kolonel Borkmann oli Vabadusristi kavaler, siis maeti ta ühe auastme võrra kõrgemalt. Nii toimusid matused vastavalt kindrali matuse korrale. Matusetalitus algas Laial tänaval Tartu garnisoni ohvitseride kasiino ruumides. Leinamaja ette oli üles rivistatud ratsarügemendi aukompanii ja üks suurtükipatarei. Kaitseväelaste rivi ulatus leinamajast kuni Vabadussillani. Tartu kaitseringkonna ülema kolonel Georg Leetsi sõnul „kaotas Eesti kaitsevägi kolonel Paul Borkmanni surmaga ühe silmapaistvama, intelligentsema ja sõjakogemusrikkama juhi, kellele tulevikus rajati suuri lootusi." Tallinnas, Riigiarhiivis, fond 495, nimistu 7, säilik 384 on P. Borkmanni isiklikus toimikus „ohvitseri atesteerimislehel" tema kohta kirjutatud: „Alati suure kohusetundega, alluvate suhtes väga õiglane, erialane vilumus töös väga suur, riigivarandusega ümberkäimisel aus ja kokkuhoidlik, joovastavate jookide tarvitamises tagasihoidlik, seltskonnas alati väga korrektne ja viisakas." Jääb veel lisada, et militaarkalduvusi oli ka Borkmannide perekonna teistel liikmetel. Kolonel Paul Borkmanni sünnija lapsepõlvekodu, Märdi talu peremees oli tema vanem vend August Borkmann. August oli Kaitseliidu Vana Kuuste kompanii juhatuse liige ja tema abikaasa Anna Borkmann oli pikemat aega Naiskodukaitse Vana Kuuste jaoskonna esinaine.