1940-1945 Kurtnal: Kas sa,mees, seda vilja ka külvasid, mida lõikad?
Avanduse vallavanemaks sai endise rahvamehe, lihunik Selveti asemel Vettiku Hugo Kurtna saunakülast.
1940. aasta sügisel osteti Venemaale nisu, mis tuli viia Kiltsi jaama. Hind oli soodne. Kui Vene sõjavägi Eestisse sisse marssis, kamandati meie kaitseliitlased julgustuseks tee äärde valvesse. Meie talust läks kaitseliitlasest sulane Abneri Eedi. 1941. aasta suvel kamandati inimesi kaitsekraave kaevama kuhugi Avinurme poole. Meie talust käis seal teenija Partvei Miili.
Kui 1941. aastal sõjaväe voorid läbi küla läksid, hoidsime endid varjus, kartsime. Ühe voori viimase vankri taha seotud valge lauguga hobune pööras meie teeotsal pea endise kodu poole ja hirnus heledalt. See oli meie Totti, kes võeti Vene sõjaväele.
Pärast põgenevate vooride minekut pandi külas põlema esmalt Ohno vana õlgkatusega laut. Nägin soldatit, kes püss õlal läks kopli kaudu meilt mööda endise Vahu talu poole. Seal süütas samuti vana õlgkatusega lauda. Ka koolimaja taheti süüdata. Seal oli tolleaegse koolijuhataja Albert Jõgise ema, kes oskas tsaariajast vene keelt. Vanaproua sai soldatile selgeks teha, et kooli läheb vaja siis, kui Vene võim tagasi tuleb.
Saksa väe tuleku eel kartsime pommitamist ja lahingut, õnneks ei tulnud kumbagi. Olime aias asuvas keldris, kaasas mõningane toiduvaru. Kui keldriuks lahti tõmmati ja naerunäoga sõdurid meid välja kutsusid, hakkasime Miiliga singilõiguga võileibu tegema. Tänati ja mindi edasi. Läksin küla vahele vaatama. Ohno õues peatus grupp Saksa sõdureid. Kaevu juures ajas üks poiss habet, taskuraadio mängis tal: drink, drink, Brüderlein, drink (joo, joo, sõbrake, joo).
Ühel päeval nägin koolimaja ees, Saunaküla poole viiva tee hakul, kaht Vene soldatit, kes andsid end vangi. Küsisid sakslastelt, kas nad lastakse maha? Sakslane vastas, et ei, pannakse tööle. Sain tõlkida.
Saksa okupatsiooni ajast jäid meelde normid. Nooremad ja hiljem ka vanemad mehed mobiliseeriti. Levis väljend – vabatahtlikult vastu tahtmist. Mäletan, et Saksa sõdurid ostsid talust sea, mida meelsamini poleks ära andnud, sest raha eest polnud vajalikke asju saada. Olin koolis ja Rakveres tööl, seetõttu koduküla sündmusi eriti ei meenu.
Rakveres, Karja tänaval, umbes Tartu tänava otsa kohal, oli aia sees suur sünge maja. Selles asusid siis naisvangid. Kord tuli mulle tänaval vastu naisvangide kolonn. Nägin seal ka Morsi Almat, meie pilgud kohtusid. Külarahva jutu järgi oli ta saanud vahepeal koju, kuna ütles end raseda olevat. Tegelikult asunud alles siin naabripoissi Lutsepa Antsu võrgutama.
Vettikute peres sai vanem vend Hugo surmavalt haavata Venemaale evakueerimisel juba Simuna surnuaia juures. Järgmine vend Arno (Arnold) saatis kasuisale ja mulle tervitusi 1941. aasta suvel kui evakueerus Venemaale. Vend Juku (Johannes) oli miilits. Kohtusime Tallinnas tänaval 1941. aasta märtsis, jutlesime. Vend Georg oli läinud hävituspataljoni. Vend Lembit suri tuberkuloosi pärast algkooli. Järgmine vend Gustav sai 1944. aaastal Avanduse valla TK esimeheks, hukati (kuuldavasti Hirla meeste poolt). Niisugune saatus ühel perel.
1944. aasta novembri lõpus tuldi järele Kurtna talunikule Juhan Murelile kui saksaaegsele omakaitselasele. Avanduse TK esimees Hugo Kruberg saatis sõna tollase valla maamõõtja Otto Vääriga (Hilda Mureli tädipoeg). Juhan Murel põgenes kodust, algul oma ema juurde Kärssa, hiljem Ebavere mäe lähedale Vao külla.
1945. aasta kevadel tuli Mureli talu jagamisele kahele uusmaasaajale + 8 ha vanale kulakule Hilda Murelile. Viimane oli juba tööl Uudeküla algkoolis õpetajana. Hugo Krubergil oli ainult üks uusmaasaaja kandidaat– perekond Brock, sõjapõgenikud Vaivara poolt. Teiseks pakkus koha Rauni Kulmistole, kes siis Avanduse põllutöökoolis sekretäriks oli. Võtsin pakkumise vastu. Brocki pere ei saanud pikalt kohal olla, juuli algul juba tuldi ja küüditati Venemaale. Tallu tuli elama partorg Valdre. Teine uusmaasaaja (R.K.) ei riskinud ka pikemaks jääda, kolis ise ära. Abiellus agronoom Leo Kentsiga, asudes Jänedale elama.
