Veel 21 aastat tagasi pidid värskelt ülikooli lõpetanud tööle minema riikliku suunamiskomisjoni otsusega, tavaliselt 3 aastaks. Töökohtade valik pandi ülikooli stendile välja ja aktiivsemad tudengid kasutasid võimalust tutvuda tulevase töökohaga kohapeal. 1989. aasta mais sõitsin minagi Puurmanisse tutvuma tulevase töökohaga. Puurmani kultuurimaja direktor Aare Järvik tutvustas mulle kultuurimaja uut hoonet, kus käis vilgas ehitustöö; näitas kooli ja alevikku. 1. augustil asusin tööle kunstilise juhina. Kuna ehitus ei olnud lõppenud, siis töökabinet asus meil külanõukogus, üritustel kasutasime tehase, kooli ja külanõukogu saale.

Põhiüritused olid kohvikklubid, diskod, mälumänguõhtud, male – kabe võistlused, videofilmide seansid, laste nimepäevad, jõulupeod. Uue aja saabumist märkisid Emadepäeva ja Hõimupäevade kontserdid. Viimasel esinesid meil handid, mansid, vepslased, marid, moksad ja udmurdid.

Enne igat pidu oli tavaliselt üks suur sagimine – laudade ja toolide tassimine. Kui pidu toimus tehasesaalis, tuli toolid ja lauad üle tee vedada. Kulinaariast tuli tellida suupisteid ja salatid, need kohale toimetada, lauad katta. Laudadel pidid olema alati ka lilleõied või kaunistused - nii tuli oksi, lehti ja lilli käia korjamas pargis või kellegi aiast kauplemas. Nõud ja laudlinad tuli tuua kolhoosilaost, pärast pidu pesta ja jälle tagasi viia.

Esinejate kutsumine peole oli aeganõudev tegevus - selleks tuli helistada telefoni keskjaama Jõgeval, öelda parool ja kaugekõnet ootama jääda. Mõnikord tuli kõnet oodata 20 minutit, teinekord venis see tunde. Halenaljakas oli, et inimene kellele helistasid, ei pruukinud kõne ajal kodus olla või ei saanud ta sel kuupäeval meile esinema tulla. Pargipidudele tuli alati organiseerida klaver - auto, mis seda veaks ja mehed, kes seda tõstaksid. Aarel tuli selline organiseerimisetöö alati väga hästi välja.

Ringidest tegutsesid Puurmani segakoor, rahvatantsurühmad, noorte näitering, lauluansamblid. Ringe juhendasid Lilio Võsu, Anneli Rebane, Vello Vulpak, Harri Tarve, Keiu Kess. Aare Järviku eestvedamisel tuli kokku ka kapell. Seal mängisid Ülle Igonen, Toomas Annuk, Rein Annamaa, Villu Kärmas ja Aare ise. Kapell oli tänapäevamõiste järgi projekt – kuna eakate peole ei leitud esinejat, võeti kätte, harjutati ja tehti ilus pidu ära. Kuna esinemine ja koosmängimine tuli kenasti välja, esineti veel hiljemgi, Aare sõnul oli kapelli hingeks Ülle Igonen.

Mälumäng oli populaarne sariüritus, kus osales alati palju võistkondi ja hooaja lõpus auhinnati üldvõitjat. Küsimusi koostas Toomas Annuk ja mõnda aega ka Ahto Olesk.

Kino oli populaarne ajaviide. Filme näidati tehasesaalis. Kinomehhaanik oli Veera Boiko. Kuna head filmidolidtihedastnäitamisest kulunud, tuli mõnikord vaadata niikaua valget ekraani, kuni filmparandatudsai. Väga hea kinomehhaanik oli Enn Elenev.

Suuri varasid kultuurimajal ei olnud, arvel olid rahvariided, 1 klaver, 1 televiisor, elektriline kohvikann, mõned lauad ja toolid.

Oma maja! Maja „käivitamine“ ehk üks suur sagimine

1990.a. 1. septembril avati Puurmani kultuurimaja hoone, mille ehitas kolhoos Rahva Hääl. Avamisel kinkis Jõgeva kultuuriosakond majale 2 elektrikitarri. Meil ei olnud uude majja kolimiseks mitte mingisugust vara. Enne ja pärast uue maja avamist algasid hommikud Aare Järvikul kolhoosiväravas - seal ta uuris, kuhu ja kuna veoautod sõidavad. Sõitude eesmärgiks loomulikult kultuurimajale sisustuse hankimine. Ühelt selliselt reisilt Tallinnasse tuli Aare tagasi saalikardinatega. Tema sõnul visati ta alguses sealt kontorist välja, kust kangast küsimas käis, aga ta ei andnud alla, läks tagasi ja palus uuesti. Need sõnajalamustriga kardinad olid alguses saaliakende ees, hiljem fuajees. Nüüd oli vaja kardinapuid. Puurmani tehases keevitati torudest vajalikus mõõdus puud kokku, konksud keerati tugevast traadist.

Lavaauk oli täiesti tühi, puudusid stanged, eesriie ja saal vajas pimenduskardinaid. Lavakonstruktsioonid ehitas ja kardinad paigaldas Diaspon Tallinnast. Laval puudusid pro˛ektorid. Valgusprojekti tegi ja valguspargi ehitas tolleaegne Tallinna linnahalli valgustaja. Tööd tellis ja maksis Rahva Hääl 15000.- rubla eest. Meie valguspark oli aastaid rajooni (maakonna) parim.

Oma mööblit meil veel ei olnud ja ise töötasime ikka külanõukogu ruumides. Kultuuriosakond eraldas saalitoolid, kuid need olid mõeldud paigaldamiseks ridadena põranda külge. Leidlikud Puurmani mehed „sidusid“ toolid kahekaupa puupõõnadega kokku. Suurima töö tegi ära sel ajal kultuurimajas meistrimehena tööl olnud Sven Rumvolt. Tema ehitas laoruumi riiulid ja pani ka muu mööbli kokku. Tihti käis abis ka Aivar Lemberg.

Kui kultuurimaja sai lauad, selgus, et need on suured ja rasked kahe poolega kontorilauad. Kahjuks oli aeg selline, et pidid leppima, mida saada oli. Nende laudadega sai pidusid peetud niikaua, kui nad suurest tassimisest lihtsalt katki läksid. Kinosaali toolid tõi Aare Kuremaalt – need olid küll uued, aga hirmrasked. Nad olid neljakaupa reas raskes metallraamis. Baarimööbli sai Aare Sadala sööklast – väiksed neljakandilised valged lauad, toolid olid kaetud pruuni ja sinise dermatiiniga. Baari sisekujunduse ja baarileti eskiisi tegi Epp Meisner, selle järgi tegi baarileti ja kapid Mart Berg. Eskiis kandis uhket nime: Puurmani kultuurihoone baar – restoran.

Aare suure kauplemise tulemusena eraldas kultuuriosakond meile helitehnika, see oli helivõimenduskomplekti Venets suured kõlarid veel suurema puldiga. Kutsusime Olev Möldri appi, et seda õigesti kokku panna. Noorte diskoritena said selle helitehnikaga pidusid teha Villu Päärt ja Ivar Mölder. Kinopilet maksis siis 20 või 40 kopikat, diskopääsme sai lunastada 50 kopika eest. Kohvikklubi oli isemajandav - pilet oli 3 rubla.

Uued ajad: oma riik, uus raha

1. jaanuaril 1991 anti meid Jõgeva rajooni kultuuriosakonna alluvusest Puurmani külanõukogu alluvusse – Puurmani kultuurimajast sai Puurmani valla allasutus. 1991. aasta märtsis alustas kunstilise juhi kohal tööd Urmas Mägi. 1992. aastal alustas kultuurimajas taas tööd Annela Järvik, seekord kunstnikuna ja hiljem ka ringijuhina. Ta hakkas pärast Ülle Rumvolti Puurmani naistele aeroobikat tegema. Koristajatena alustasid tööd Ülle Kruustük ja Silvi Lemberg.

Kultuurimaja keldrisse oli ehitatud saun, selle kütmine oli aeganõudev protsess, sest leiliruum oli suur ja kõrge. Basseini tuli vett hakata laskma juba varahommikul, et see täis saaks ja pisutki soojeneks. Puurmani kultuurimaja saunas on käinud ka üks Vene ohvitser, kes Utsalis asuvas sõjaväeosas töötas, tema kaudu kauples Aare saunakütmiseks puid.

1993.a. avati Aare Järviku ja Anne Kausi eestvedamisel Põltsamaa muusikakooli Puurmani filiaal.IdeetekkisAaresõnutsikevadel ühes õhtuses juturingis Puurmani õpetajatega. Hommikul helistas Aare Jõgevale kultuuriosakonda, kust sai Anne Kausi kontaktandmed. Anne kuulas Puurmanist tulnud idee ära ja oli kohe nõus, kuna kohapeal olid olemas ka tublid õpetajad. Korraldati katsed ja sügisel sai 20 Puurmani last õppida klaveri, puhkpilli ja akordioni erialal. Lapsi hakkasid õpetama Anneli Rebane, Margit Pettai ja Urmas Mägi. Muusikakool sai oma klassi teisele korrusele. Tahvli solfed˛otundideks kauples Aare välja keskkoolist, sinna lõigati noodijooned, lauad ja toolid ja osa pille toodi Põltsamaalt. Kultuurimajas oli sel ajal 1 klaver, teine klaver toodi Puurmani lasteaiast, hiljem sai üks veel juurde ostetud.

1993. aastal toimus I valla laste lauluvõistlus. Laule õpetasid Lilio Võsu ja Anneli Rebane. Meenutamist väärib ka ˛ürii koosseis. Nimelt oli lapsi hindamas ka tollane menuartist Onu Bella Tartust. Aare korraldas kultuurimaja Veski baaris päev varem peoõhtu tema ansambli ja tantsutüdrukutega. Õhtul lepitigi kokku, et Onu Bella tuleb ka ˛üriisse. Hommikul, kui tööle tulin lehvisid kultuurimaja lipuvardas rinnahoidja ja aluspüksid. Läksin asja uurima ja avastasin, et osa õhtuseid esinejaid oli majas ööbinud. Tantsutüdrukud olid pesu pesnud ja selle siis kuivama pannud. Palusin pesu langetada, sest lauluvõistlusel osalevad lapsed hakkasid juba saabuma.

1993. aastal alustasid noorte diskoritena pidusid tegema Rauno Kuus, Leino Targijainen ja Marek Võsu. Raunost ja Leinost kujunesid helindamisel kohe suurimad abimehed. Raskeim ülesanne oli kord täita Raunol. Ühel peoõhtul esines Üllar Jörberg. Urmas Mägi oli tema tarvis helitehnika saali üles pannud, aga kui Jörberg esinema hakkas, keeras ta helipuldil saundi otsides miskit paigast ära. Inimesed saalis ootasid, aga avavalsist kaugemale ta ei jõudnudki. Olukord oli närviline ja pingeline, helistasin siis suures hädas Raunole koju ja palusin ta appi. Nii seisis Rauno terve õhtu Jörbergi kõrval ja keeras tagasi neid nuppe, mida ta laulmise ajal keeras või näppis.

Miss Estonia laines toimus 1993.aastal I Puurmani Kaunitari valimine. Selle korraldamiseks ehitati valge poodium. Lavale oli tarvis ilusat mööblit. Lillepostamendid ja sõnajalad tõi ta Aare oma kodust, uhke punase sametkattega tool laenati Elle Kuuselt. Maja kujundas kauniks Annela, õhtujuht oli Madis Ligi. Tüdrukutele- osalejatele õpetati liikumist, harjutati küsimustele vastamist.

Alates 1994.aasta maist sai minust kultuurimaja direktori kohusetäitja. Aare Järvik lahkus töölt kultuurimajast, kuid aitas edaspidigi aktiivselt korraldada sündmusi Puurmanis. Eriti oluliseks pean Aare panust Puurmani spordiellu – tänu temale on meil pikkade traditsioonidega spordivõistlused, millel tema raskematel aegadel hinge sees hoidis. Aare hoolitses ka spordipoiste järelkasvu eest, käis nendega võistlustel, viis läbi treeninguid.

1994. aastal sai alguse 7 aastat kestnud Puurmani segakoorilauljate suvekool. Ürituse peakorraldaja Ilvik viibis vahetult enne ürituse algust välismaal, nii tuli palju korraldustöid ise aimata ja ära teha. Ma kutsusin suvekooli avama kultuuriministri Peeter Oleski. ETV oli kohal ja tegi asjaosalistega intervjuusid. Avamisel olid kohal Venno Laul, Uno Uiga ja Olev Oja. Igal aastal toimus midagi uut ja põnevat, kord oli külas Mäntsälä segakoor Soomest; suvekoolide säravaim juhendaja oli Kuno Areng.

1995.aastal toimus lisaks Puurmani Kaunitari valimisele ka Puurmani Mini–missi valimised. Eriliseks ja ainukordseks sündmuseks kujunes Missis Puurmani valimine. Selle sündmuse idee autor oli Maarit Juhkam, kes naljaga pooleks ütles, et abielus naistele polegi oma üritust. Üritus teostus ja naisi olid toetamas saalitäis rahvast. Meeldejäävaim osa oli loomulikult trikoovoor. Kui see välja kuulutati, oli hetkeks saalis haudvaikus, kuid siis plahvatas tohutu naer – trikoodes esinesid naiste asemel Puurmani mehed!

1997.aastast alates kasutatakse kultuurimaja ruume keskkooli kehalise kasvatuse tundideks. Ringhoonest „kolisid“ üle ka treeningrühmad. Spordiringidest tegutsesid korvpall, võrkpall, saalihoki, judo. Viimast juhendas alates 1999.a. Andres Põhjala Tartu DO klubist. Puurmani poisid said võimaluse käia võistlustel Tartus, Tallinnas, Soomes. Spordiüritusi korraldas Villu Kärmas.

Alates 1998.a. töötas Sadukülas 0,5 kohaga kultuurimaja töötaja, kelle ülesandeks oli korraldada üritusi sealsele elanikkonnale. Kasutati Saduküla Põhikooli saali. Töötasid Ester Kalm, Mari–Liis Palu ja viimasena oli selles ametis Triin Sirg.

Eesti vabariigi taasiseseisvumine 90ndatel tõi kultuuriellu palju omanäolisi üritusi. Toimusid tantsukursused, regulaarsed mängudeõhtud (male –kabe, koroona, lauatennis, kaardimäng), maakonna koroona- ja brid˛i- turniirid. Toredad olid laste kohvikklubid, kus esinesid Lustivere ja Saduküla lapsed, Abja näitetrupp, meie laste ja noorte näiteringid, kord lõbustas lapsi Otto–Triin. Oma etendustega käisid meil esinemas rahvateatrid Tabiverest, Ahjalt, Moostest, Reolast, Laiuse „Püüe“ja Saaremaa rahvateater. Kutselistest teatritest olid alati oodatud Rakvere teater, VAT- teater, Minerva stuudio, Meelejahutaja Raadioteater, Von Krahli teater. Igal aastal käis külas Tsirkus.

Maja kasutati suurte firmapidude korraldamiseks, Tartu tantsuklubi Lootose suvelaagrite läbiviimiseks. Ringidest töötasid segakoor, topeltkvartett, laste näitering, noorte näitering, puhkpilliorkester, aeroobika ja naiste võimlemine. Ringe juhendasid Anneli Rebane, Urmas Mägi, Keiu Kess, Annela Järvik.

Kino käis näitamas toonane Kinovõrgu direktor Tiit Tõnts. Paljude filmideesmanäitaminemaakonnas toimus just Puurmani kultuurimajas. Regulaarsed kinoseansid toimusid kuni 2000. aasta esimeste kuudeni, tavaliselt teisipäeviti ja reedeni. Siis kinovõrk reorganiseeriti ja üle eesti kadusid nn. maakino punktid.

90ndate keskpaigas sai kultuurimaja ka uue helitehnika Marshall ja süntesaatori Yamaha – need on töökorras tänaseni. Kultuurimaja sai kasutada vana sinise Moskvitši, millega sai teha olulisi sõite.

Kultuurimaja kütmiseks kasutati elektrit, kuid küttesüsteemi kõige olulisemad torud, mis sooja vee radiaatoritesse pidid viima, olid paigaldatud keldris põranda alla kanalitesse. Kultuurimaja keldri kanalites oli aga pidevalt külm vesi – Pedja jõgi! Nii jahtus soe vesi torudes maha ja ruumid olid külmad. Talviti jäätusid kabinettide ja trepikoja seinad ja lagi, muusikakooli klassi lagi muutus aasta-aastalt hallitusest mustemaks. Trepikoja osa aknaid müüriti kinni ja soojapidamiseks sai kilega kaetud kõik kultuurimaja aknad. Kahjuks olid pidevast niiskusest ja jahedast õhust ning puuduvast ventilatsioonist tingitud hallitusega rikutud juba enamus kultuurimaja ruume. Niiskus rikkus täielikult kunagi ehitatud valgustussüsteemi ja prožektorid, laval ei tööta enam ühtegi prožektorit.

Järgneb