Veneaegne külanõukogu pidi vastutama liha ja piima elanikkonnalt varumise eest, läbi viima notariaalseid toimin­guid, pidama sõjaväearvestust ja korraldama tsiviilkaitseõppusi. Kuid peagi algas erastamine ja maade tagastamine. Vaja oli maanõunikku, majandusnõu­nikku ja raamatupidajat. Maade väljamõõtmine ja endistele omanikele tagastamine oli suur ja keeruline ülesanne. Paljud, kes olid varem taludes töötanud, vajasid vallast pensionitõendeid. Palju oli uut, teistmoodi harju­matut. Raske oli kortermajade kütmise reorganiseerimine.

Selle pika aja sisse on mahtu­nud aga ka palju ilusat. Üheks esimeseks suuremaks tööks kujunes Eesti Vabadussõja Kur­si mälestusmärgi taastamine. Meenub tohutu ühtekuuluvus­tunne ja ennastsalgavus. See kõik ju on olnud alles eile... me kõik mäletame seda.

1999. aastal vallavalitsus tegeles Puurmani vallale süm­boolika hankimisega. Kavan­deid kutsuti tegema vabariigi kõrgemad professionaalid. Jär­gides heraldikareegleid pakuti mitu kavandit nii vapile kui lipule. Ka värvilahendustele tuli mõelda. Valiku tegi tolleaegne volikogu. Iga Puurmani valla inimene on näinud värvilist lippu lehvimas vallamaja ees ja ametlikel dokumentidel näi­nud värvilisena valla vappi. Ta tänasel ajalehel on päises vapp, ainult trükitehnilistel põhjustel must-valgena.

Sümboolika keskne kujund on kotkas kollasel taustal, kes heraldikas on elujõu, tarkuse ja võimsuse võrdkuju. Seda enam, et meie valla territooriumil elab selline haruldane lind. Valla metsi ja rabasid iseloomustab vappi läbiv kuuselõige. Ning vappi läbiv hõbedane lainelõike­line varras sümboliseerib meie jõgesid. Tänaseks on need arm­sad sümbolid meid teeninud juba aastaid.