25 aastat diskot
Kurb oli veel see, et me polnud kumbki kusagil diskodel käinud ja meil polnud sellest aimugi. Aga esimene disko toimus 5. jaanuaril 1990. a kell 21.00–03.00. Pilet oli 50 kopikat, müüdi 38 piletit. Saali äärtes olid toolid, kus sai jalgu puhata. Mingit juttu me rääkida ei julgenud, suurte pingutustega sai piiksutud tere õhtust, see oli ka muidugi kõik. Disko oli igal nädalavahetusel, väga harva, kui vahele jäi. Rahvast oli kümne ja saja vahel. Rekordarv pileteid müüdi 24. jaanuaril 1992. a – 132 piletit ja pilet maksis juba 10 rubla, meie saime töötasu 30 rubla.
Üheksakümnendate keskel hakkasime diskosid korraldama Kaido Vaiguga. Käisime koos Pärnus kutsekoolis ja nägime ajalehest kuulutust diskorite koolitusele, mida korraldasid Margus Turu, Mart Port ja Allan Roosileht. Esimesel päeval oli palju noori. Enamus olid tüdrukud – hiljem selgus, et paljud neist tahtsid lihtsalt muusikat lindistada.
Esimene koduülesanne oli ette valmistada mingi tekst ja siis lugeda seda kiirelt ja selgelt. Tol ajal oli populaarne iga loo vahele rääkida. See koolitus vajus kuidagi ära, kellelgi ei olnud meiega aega tegeleda. Meil oli muidugi huvi suur ja me käisime kaasas Margus Turu videodiskodel ja saime vahest diskoõhtut ise alustada ja muusikat mängida – see oli uhke tunne.
Videodisko nägi sel ajal välja nii, et kuus paksu vene värviteleviisorit olid kahel kõrgusel ja sealt tuli siis pilt. Mäletan, et meil oli kogutud makkide jaoks raha, aga poeletid olid tühjad. Ühel päeval oli Pärnus tehnikapoes kaubapäev. Olid meeletult pikad järjekorrad. Meie läksime Turu juurde ja rääkisime, et meil oleks neid makke hädasti vaja. Turu trügis oma suure kõhuga rahvast läbi kohe leti äärde, meie tagantjärele, andis tuttavale müüjannale raha ja võttis makid.
Esimesed kaks aastat sai mängitud ainult lintmakkidega, see oli ikka korralik kerimine ja kuulamine.
Pidasin esimesest peost 1990. aastal kuni 2001ni raamatut, kus sai kirjutatud iga peo kohta kommentaare, palju müüdi pileteid jne ...
Väljavõte kirjapandust: 01.05.92. a, pileteid müüdi 75. Oli suur kisma Pärnu omadega, kõlar löödi puruks, mikrofonijuhe tehti katki ja klubiukse sisse löödi auk, muidu oli hea pidu.
Kabli rahvamajas tegime pidusid kolm aastat, siis tuli sõjaväeteenistusse minna.
1994–1997 olid head diskod Lepanina hotellis ja „Klaidi baaris“ Kablis;1995–2001 – Häädemeeste ööklubis „Pesa“ ja „Krati“ baaris; 1998–2007– rahva lemmikpaik Kablis „Jaani baar“; 1998–2000– Tihemetsas „Woltveti kõrts“.
Samal ajal koolitasin ka noori diskoreid. Minu juures käisid õppimas ja diskosid tegemas Indrek Naar, Rait Sohkin ja Hermo Salus. Neist Indrek tunnistati Pärnu maakonna noorte diskorite konkursi parimaks.
Tänavu 31. jaanuaril sai vanas heas Kabli seltsimajas tähistatud juubelit„25 aastat diskot“. See tõestas jällegi: kui anda inimestele hea põhjus pidutseda, siis on kõik vanad ja noored peohinged taas tantsupõrandal. Mul on hea meel tänada kõiki sõpru ja fänne, tänu kellele see tore üritus korda läks.
Kohtumiseni järgmisel diskol!
