43 aastat - seda on ikka märkimisväärselt palju ühel ametikohal töötada! Kuidas teile endale tundub?

Seda olen endaltki mõnikord küsinud seoses selle numbriga. On kaks võimalust: saamatus või tublidus. Oled kas liiga saamatu, et mõnda teist tööd teha, mitut ametit korraga omandada oleks ka keeruline, või teed seda, mida oskad, nii hästi, kui suudad. Kui kasvatajatöö ikka ei istuks, ju ma oleks siis loobunud.

Kuidas teist lasteaiaõpetaja sai?

Noorena meeldis mulle väiksematega mängida, neid õpetada ja kamandada. Ma ise pole lasteaialaps olnudki, aga see, et mu ema oli kooliõpetaja, aitas ka kindlasti elukutsevalikul otsust teha. Tallinna pedagoogilises seminaris, mis 1970. aastal avati, oligi meie kursus esimene, mis vastu võeti. Pealinna kooli minek oli omamoodi barjääri ületamine, maalapsel ju keeruline kohaneda ka. Kaks saamatut maalast, nagu me sõbrannaga olime... Aga kool oli väga tore, Tallinna elu pakkus muidugi ka omajagu põnevust.

Võrreldes seda aega, kui tööd alustasite, ja tänast päeva - lihtne oleks küsida, mis on erinevat. Küsin hoopis, mis on sarnast?

Lapsed jäävad ikka lasteks, see on ajast aega sama. See ongi sarnane. Muutunud on meie töös aga küll väga palju. Sellega seoses on ka lapsed muutunud.

Aastakümneid tagasi, kui mänguasjade puudus oli suur, tuli mängud ise välja mõelda ja mänguasju meisterdada. Ehitasime lastega näiteks toolidest laevu, poode ja muud. Käbid, puupulgad, kivikesed - needki läksid loosi! Mängud olid fantaasiarikkad ja võtsid ideede lisandudes uue kuju, ühel hetkel sai näiteks kalapaadist kaugsõidulaev.

Tegime "reisijatele" piletid ja sõit mööda kaugeid maid läks lahti. Nüüd on mängud lühemad ja kesisemad, mänguasju on palju, kuid need ei pane lapse loovust tööle. Ja püsimatumad on lapsed tänapäeval ka.

Kas ütlemine "Laps on kodu peegel" peab teie meelest paika?

Jah, eks see annab tunda küll. Samas on koostöö lastevanematega meie töö üks osa ja kuidas muidu laste edusammud tuleksidki, kui mitte koostöös koduga. Meil on vanematega ikka hea teineteisemõistmine olnud.

Keeruline aeg oli siis, kui töötas ööpäevane lasteaed. Lapsed toodi esmaspäeval ja järele tuldi reede õhtul. Töö oli siis vanemate jaoks number üks, ühiskonnakordki nõudis seda. Lapse heaolu jäi kõrvale. Ületamatuid raskusi pole minu jaoks olnud, aga see oli küll raske aeg, lausa lapsevaenulik.

Tänapäeval on olukord hoopis teine, noored emad on palju rohkem pühendunud. Varasematel aastatel olid ka rühmad palju suuremad, isegi kuni 30 last oli korraga hoida. Nüüd on lapsi vähem ja sellevõrra on palju lihtsam ning igale lapsele jagub rohkem tähelepanu, jõuad igaüheni.

Mis on teie jaoks kõige suurem rõõm?

Lapsed ongi kõige suurem rõõm! Ja muidugi nende väikesedki edusammud. Tore on see, kui laps tahab hommikul lasteaeda tulla. Kui lapsed rõõmustavad ja seda rõõmu kallistusega jagada tahavad. Mõnele meeldib lasteaias nii väga, et ei taha õhtul kojugi minna. Targemad kolleegid ühel koolitusel Tallinnas ütlesid seepeale küll, et siis peaks ehk hoopis muretsema, kas lapsel kodus ehk midagi halvasti pole, kui ta sinna minna ei taha...

Aga mis muret teeb?

Muidu on ju enamasti kõik hästi ja muredega saame ka hakkama. Siiski paneb muretsema see, et nii pisikesed lapsed, kes on alles mähkmetes ja kes tahavad ikka kõige rohkem oma emaga koos olla, tuuakse olude sunnil lasteaeda. Raske aeg on see, kui tuleb last lasteaiaga harjutama hakata, ta ema sülest n-ö kätte saada. Ühtemoodi keeruline on see nii vanemate kui ka kasvatajate jaoks. Lapse jaoks aga kindlasti kõige raskem.

Mis on teie motivatsioon selles töös?

Kindlasti see, et töö on loominguline, ükski päev pole teisega sarnane. Sõltub mu oma mõttelennust, kuidas ma suudan päeva laste jaoks võimalikult huvitavaks teha. Mida rohkem panustad, seda paremaid tulemusi on tulevikus oodata. Väiksematega on oluline iga väike edusamm, mis puudutab toimetulekuoskusi. Suurematega on olulised juba käelised tegevused.

Kui mõni noor inimene mõtleb lasteaiaõpetaja ametile, siis milliseid iseloomuomadusi ei tohiks tal kindlasti olla?

Kärsitu ja närviline ei tohiks olla. Ta peaks oskama laskuda lapse tasandile, et vaadata maailma ka läbi lapse silmade. Mis viga oleks vaadata asjadele täiskasvanu pilguga, laps näeb inimesi ja olukordi hoopis teisest aspektist. Raske öelda, milliseid omadusi ei tohiks olla, aga suur ja soe süda peab tal kindlasti olema.

Kas ja kuidas te oma endiste kasvandikega kohtute?

Selliseid järjepidevaid kohtumisi küll pole, aga neid kunagisi kasvandikke on küll, kes tervitavad, külla tulevad ja sünnipäevaks kaarte saadavad. See teeb hästi sooja tunde. Kui vahel mõtlen oma esimestele (lasteaia) lastele, kes on nüüdseks juba ise vanaema seisuses, näiteks õed Sõnajalad, siis mõtlen, et oleks aeg pensionile ära minna. Aga töö meeldib, lapsed meeldivad ja tundub, et ollakse ka rahul tööga, mida teen... Kuigi oma lastelastele tahaks ju ka pühenduda, neid on kokku viis. Suvine aeg ja nädalavahetused on see-eest koos nendega kenasti sisustatud.

Kas teie töös nalja ka saab?

Oi, ja mitte vähe! Lastel on palju naljakaid ütlemisi ja me paneme neid aeg-ajalt ikka kirja ka. Kui siis kevadine lõpupidu on, loeme need ette. Lastel endil on siis ka palju lõbu, enamasti nad ise ei mäletagi neid koomilisi olukordi ja sõnu. Kord näiteks mõõtsime laste pikkust, seljad vastastikku. Üks poiss teadustas siis uhkelt, et ta on teisest terve liitri võrra pikem!

Kui te peaksite ise sellele vestlusele pealkirja panema, siis milline see oleks?

Nii raske küsimus, võtab kohe mõtlema... See võiks kõlada nii, et kui oled ise päike ja annad soojust ja valgust, siis saad teistelt sama ka tagasi. Lastelt saab seda kohe suurel hulgal, nemad ongi mu päikesekiired!