70 aastat laevahukust Prangli juures

 (7)
70 aastat laevahukust Prangli juures
Laevahukku meenutati saarel Eestiranna mälestusmärgi juures. Foto: Priit EstnaViimsi Teataja

24. augustil möödus 70 aastat kaubaauriku Eestirand hukust Prangli saare lähedal. Aurik oli teel Leningradi, pardal punaväkke mobiliseeritud eesti mehed.

Sõjaajaloo uurija Mati Õun on Eestiranna hukkumist käsitlenud oma raamatus "Võitlused Läänemerel. Suvi 1941". Sellelt laevalt pääses teiste seas ka tema isa Eduard Õun.

Konvois Leningradi suundunud auriku Eestirand hukkumisest nõukogude ajal ei räägitud, kuigi seda pommitasid sakslased. "Lühidalt ühes venekeelses väljaandes seda käsitleti, kuid asi ilmselt selles, et laev ei jõudnud Venemaale ja laeval olid eesti mehed Tallinnast ja Harjumaalt," arvab Õun.

Viimane Punaväe mobilisatsioon

17. augustil 1941 kuulutati Tallinnas ja Harjumaal välja mobilisatsioon Punaarmeesse 1896-1906 aastakäikudele, so meestele vanuses 35-45 aastat (Eduard Õun oli sündinud 1901. aastal). "Ega meestel midagi valida polnud," arutleb Mati Õun. "Põhja-Eesti oli paksult punaväge täis, mehed ei saanud metsa ja metsavendlust siin polnud, nagu oli Virumaal, Kesk- ja Lõuna-Eestis. Desertööri aga ähvardas mahalaskmine." "Tallinnas koondati tuhanded mobiliseeritud Kadrioru staadionile, kust ööl vastu 22. augustit mindi kolonnides sadamasse ja asuti kaubaaurikule Eestirand. See oli üks suurim ja tuntuim Eesti laevadest," kirjeldab Õun oma raamatus.

24. augusti hommikul läks Tallinna lahelt teele 17-laevaline konvoi. Eestirand läks esimese konvoiga. "Ema meenutas, kuidas Kadrioru rand oli naisi täis, kes lehvitasid laevadele, mis seisid reidil, et mehed ära ei saaks karata," jutustab Õun.

Laev väljus Tallinna reidilt kell 10 ja kell 14.30 pommitati seda Keri ja Prangli vahelt Saksa lennukitelt, mis tõenäoliselt tulid Soomest. Üks pomm plahvatas laeva põhja all - pomm läks läbi põhja. Vesi purskas üles. Teine pomm plahvatas trümmis asbestkottide virnas - need summutasid lööki. Laev hakkas vaikselt vajuma. Tekkis paanika. Paarsada meest hüppas vette. Kardeti keerist, mis tekib laeva uppumisel.

Laevale olid laaditud 2-tollised plangud juhuks, kui laev peaks põhja minema. Siis oleks plangud olnud vees selleks, et mehed neist kinni haarata saaks. "Kes laeva jäid, need loopisid planke vette. Kes pihta sai, sai surma muidugi," jutustab Õun, kes neid lugusid on kuulnud nii oma isa kui ka teiste asjaosaliste meeste suust.

"Laev käis vaikselt edasi, osa mehi tõmmati sõukruvi labade alla ja need hukkusid seal. Minu hinnangul oli laeval üle 3000 mehe. Surma võis saada umbes 60, kuigi on räägitud ka paari-kolmesajast, aga seda ma ei usu."

Palju mehi Eestirannal kokku oli, selle kohta pole ajaloolasel õnnestunud ühtki dokumenti leida. Teada on, et Eestirannalt pääses 2762 meest. Veest korjati välja järgmise laeva peale 230 meest, kes Leningradi edasi viidi. Aurik ei uppunud. Kapten Boris Nelke juhtis laeva Prangli randa. Eestirand jõudis madalikule umbes paari-kolmesaja meetri kaugusele rannast sama päeva õhtul. Järgmisel päeval hakati laipu kaldale tooma. 60 meest oli surnud. Haavatuid ja põrutada saanuid oli kokku 85. Need toodi Kelnase küla juures olevasse sadamasse. Vanakabeli neemele kaevati ühishaud, kuhu esimesel päeval maeti 14 meest. Kui hiljem uhtus meri veel mehi kaldale, maeti needki sinnasamasse. Tekkis nn Eestiranna kalmistu - ilmselt viimane laevakalme Eestimaa rannas.

Arhiiviandmeid Mati Õun selle sündmuse kohta leidnud ei ole ja ühtki meest enam elavate kirjas ka pole. Meeskonnast võib ehk siiski veel mõni elus olla, arvab ta.

"Isa oli üks neist, kes jäi laeva. Mul on tunne, et ta ei osanud ujuda," jutustab pääsenu poeg. Muide, väga paljud ei osanud esimeses Eesti Vabariigis ujuda ega suusatada. 1930ndatel õpetas Kaitseliit tuhandeid inimesi suusatama. "Minu ema ega isa ei osanud ujuda, ema vend oli merimies, aga ka ei osanud ujuda," jutustab ajaloolane.

Viimsi Teataja


Laevahukust pääsenud Eduard Õun

Loe veel


"Isa oli Eestiranna sündmuse ajal juba abielus, nad elasid Nõmmel. Ta läks kas 20. või 22. augustil kutse peale. Laevahukust pääsenud mehed veeti 1. septembril Pranglist Neemele ja sealt läksid nad laiali. Isa tuli Kivimäele 30 kilomeetrit jalgsi. See oli kena päeva jagu kõndimist. Mu noorim poeg Silver kõndis hiljuti oma sõpradega kolme poisiga kolme päevaga Tallinnast Haapsallu. Emale oli isa kojutulek üllatus. Mingit infot polnud, kuni 28. augustini oli veel Vene võim. Ema teadis, et mees veeti Venemaale. Tegelikult oli neil meestel suur vedamine, surma sai neist ju vaid kaks protsenti. 1941. aasta mobilisatsiooniga, kui võeti 35 000 meest, sai neist 20 000 surma. Too 17. augusti mobilisatsioon oli venelastel viimane. Isa pääseski sõjast, sest Saksa armeesse võeti kuni 40-aastaseid mehi."

11 kuud pärast isa pääsemist sündis Õunade perre teine poeg, kes sai nimeks Mati.

Sõjaajalugu on popp

Sõjaajaloolane Mati Õun naudib oma õdusas kodus Kivimäel võimalust tegelda sellega, mis talle huvi pakub. „Koos Eesti Vabariigi tulekuga läks sõjaajalugu popiks," ütleb Õun, kes on pidanud sõjaajaloost loenguid mitmes sõjakoolis Tallinnas, Eesti Humanitaarinstituudis, Tallinna Pedagoogikaülikoolis, Eesti Mereakadeemias, Tallinna Ülikoolis ja piirivalvekoolis.

Käsil on raamat "Idarinde relvad", kokkulepe avaldamiseks on kirjastusega Grenader. Tulema peaks kaks köidet: laskerelvad, suurtükid, tankid ja muud soomusmasinad, so maaväe relvad - esimese köite sisu, teises köites tulevad lennukid ja laevad. "Need on relvad, mida eesti mehed kasutasid aastatel 1941-1944. 1. maiks peaks raamatu esimese köie käsikiri kokku saama," lubab autor.

Arhiivides on tema sõnul head fotomaterjali. "Selle raamatu jaoks pole küll otsest materjali, aga on Postimehe fotoarhiiv aastatest 1941-1944 - seal on palju fantastilisi pilte. Ega tolleaegset juttu ei saagi uskuda, jutt oli propaganda." Jutt tuleb endal kirjutada faktidele toetudes.

Mati Õunal on ilmumas raamat, mis kirjutatud koostöös Hanno Ojaloga - "Vaikse ookeani sõda". Veel sel aastal peaks lugejateni jõudma kirjastuselt Kunst Mati Õuna ja Hanno Ojalo "Aur ja püssirohi", mis käsitleb 19. sajandi meresõdu Läänemerel.

Allikad pole veel ammendunud. "Väga head vene kirjandust tuleb praegu," rõõmustab Õun. "Saja miljoni inimese kohta on neil ikka väga tugevaid uurijaid. Neilt tuleb palju Saksa materjali. Ida-Saksa materjalid veeti ju kunagi Nõukogude Liidu arhiividesse. Muide, vene autorid on väga objektiivsed, nad ei suhtu sakslastesse halvasti."

Õun jätkab viimase sõja meenutusi. "Eesti oleks jäänud võtmata, kui Hitler poleks oma vägesid siit välja viinud," arutleb ajaloolane. "Minu meelest oli see vene lihtsõdurite ja nooremohvitseride passiivne vastupanu, kui meie rinne seisis Narva juures veebruarist septembrini. Ühesugune oli olukord vastu Soomet, vastu Eestit ja vastu Lätit. Sakslastel oli väga lühinägelik ja rumal rahvuspoliitika, mis pidas juute ja venelasi alamaks rahvaks. Kui vangilangenutele oleks relvad antud, oleks need Stalini vägede vastu pööranud, näiteks Ukrainas võeti ju sakslasi vastu vabastajatena."

Aga mida arvata tulevikust? Sõjaajaloolane Mati Õun loodab, et sõda ei tule.

Pranglil mälestati aurulaeva Eestirand

24. augustil möödus 70 aastat aurulaeva Eestirand hukkumisest Prangli saare lähedal. Esimesel sõjasuvel, 24. augustil 1941 toimunut ja sellele järgnenud sündmusi meenutati mälestusüritusel Eestiranna mälestusmärgi juures.

Avasõnad lausus Viimsi vallavanem Haldo Oravas. Sõna võtsid viitseadmiral Tarmo Kõuts, Euroopa Parlamendi liige Tunne Kelam, Kindral Johan Laidoneri Seltsi esimees Trivimi Velliste ja EELK Prangli Laurentsiuse koguduse vaimulik Kalle Rebane.

Pärastlõunal kuulati sõjaajaloolase Mati Õuna ettekannet Eestiranna laevahukust.

Ettekandele järgnesid meenutushetked, kus rääkisid ajaloolane, Tallinna Linnaarhiivi juhataja Küllo Arjakas ning Eesti Meremuuseumi teadur, allveearheoloog Vello Mäss.
____________________________________________________________

Eestirand oli 1910. aastal Dumbartonis Šotimaal ehitatud aurulaev, mis oli aastatel 1932-1939 Eesti suurim laev. Eestirand kuulus konvoisse, mis transportis Eestist 1941. aastal Nõukogude armeesse mobiliseerituid Kroonlinna. Laeval oli ligikaudu 3500 meest (mõningate allikate kohaselt isegi umbes 5000 meest). 24. augustil ründasid laeva Keri saare juures saksa õhujõudude lennukid, misjärel kapten B. Nelke kahest pommitabamusest lekkiva laeva Prangli läheduses madalikule juhtis. Pommitamise käigus hukkus 44 inimest, mitusada meest hüppas üle parda (suures osas uppusid), 2762 (teiste allikate kohaselt 2672) jõudsid Pranglile, kus nad kolonel Arved Engmanni juhtimisel võimu enda kätte võtsid ning hiljem mandrile tagasi jõudsid.
Allikas: Vikipeedia

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare