70 aastat tagasi Toris
1940. aasta on jäänud sügavalt meie rahva ellu: tulid repressioonid, kannatused, ebaõiglus, kuid ühtlasi algas ka vastupanu võõrvõimule. 1940. aastal ja 1941. aasta esimesel viiel kuul pole Tori kandis jälgi vastupanust ja põrandaalusest tegevusest. Küll aga muutus olukord 1941. aasta juunis. Esimese suurema vapustuse tõi 14. juuni küüditamine. Paljud talud jäid tühjaks, kes varjas end kaugemal metsas, kes lihtsalt rukkipõllul, sest kardeti küüditamise kordumist. Metsades algas meeste organiseeritum tegevus. Hoogu selleks andis 22. juunil puhkenud sõda ja sakslaste kiire lähenemine. Aktiivsuse suurenemise tingis ka võimude tegevus - hävituspataljonide moodustamine.
1941. a suvesõjas kujunes Toris üheks kesksemaks võitluskohaks Jõesuu, kus 11. juunil 1941. a oli lahing punaarmeega. Järgnevad sõjaaastad 1941-1945 panid vend-venna vastu võitlema: kes punaarmees, kes saksa sõjaväes. Sõjajärgsetele aastatele jättis oma jälje metsavendlus.
1941. a küüditamine
14. juunil küüditati Tori vallast 5 peret:
RIISA küla Aadujaani talu peremees, perenaine, pojad
PUISTA küla Puista talu peremees, perenaine, poeg, peremehe ema
TORI Virula kooli juhataja, abikaasa, poeg, tütred
PIISTAOJA küla Piistaoja talu peremees, perenaine, poeg, tütar, peremehe ema
AESOO küla Alta talu peremees, perenaine, tütar.
Nimekirjades, mis julgeoleku "troika" poolt alla kirjutatud, olid veel Puista küla Orava talu pererahvas ja Sitre küla Nuudi talu Jaan Nuut, nemad aga suutsid kõrvale hoida.
Ainukesena Eestis on säilinud 1941.a küüditatute nimekiri Pärnumaalt ja Pärnust, kuna sakslaste pealetung ja Pärnu vallutamine olid niivõrd kiired, et nimekiri jäi hävitamata või Venemaale kaasa võtmata ja see ilmus saksa ajal Pärnu lehes "Uus elu". Küüditamisele kuuluvaid inimesi oli aga tunduvalt rohkem.
Kui nõukogude tegelased 1941. a Torist lahkusid, leiti täitevkomitee esimehe Maksimi laualt hunnik tühje palderjanipudeleid ja kolm nimekirja. Küüditamisele kuuluvate kirjas oli 20 peret, parandustena maha tõmmatud 7 peret, juurde kirjutatud üks, kaks nimekirja oli meeste kohta, keda õppustele saata.
Mart Laar oma raamatus "Metsavennad" kirjutab: "Uus küüditamise aktsioon oli planeeritud sama aasta juuli esimestele päevadele, ilmselt oli aasta jooksul ette nähtud läbi viia ka kolmas, veelgi võimsam küüditamine". Nende teokssaamine oleks Venemaale viinud kõik need, keda kohalik võim ära märkinud ja nimekirja võtnud.
Nendes nimekirjades, mis julgeoleku "troika" poolt alla kirjutatud, on kõikide peremeeste kohta märge "arreteerida", perede kohta "välja saata".
1941. a 14. juuni varahommikul oli auto Riisa Aadujaani õues ja küüditamine käes. "Arne! Võta püss, hakkame vastu!" hüüdis Aadujaani peremees Jaan Riis üleaedsele, Sõõru peremehele Arne Elgasele. Muidugi jäi see teoks tegemata.
Kuid võib-olla oleks olnud õigem tõesti püss võtta ja kõik sirgeks teha: Jaan Riis suri Siberis, Arne Eglas Saksa vanglas. Puista Feliks Kaldma talus olid küüditajad samuti varahommikul. Peremees sai äraviijate jutust aru, et kirjas on ka ülejõe Orava Kaarle rahvas. Ta nägi, et jõel püüab kala Orava Kaarle saunamees Peeter Tilk. "Ütle Karlile, et tullakse!" jõudis ta öelda. Peeter Tilk sõudis kohe Oravale ja andis sõnumi Orava Kaarel Loosmale. Kaarel, tema naine Emilie ja tütar Hilja jooksid kodust ära. Samas oli kuulda auto signaali ja küüditajad olidki õues.
Sulane Osvald Järv ütles, et pererahvas sõitis Taali. Ka autojuht kinnitas, et Jõesuus tuldi vastu, oli laukotsaga hobune. Üldse oli autojuht mees, kes püüdis inimesi päästa, enne Oravat andis tema signaali. Venelasest ohvitser oli pärast signaaliandmist ähvardanud, et kas annad märku, autojuht vastu - näe, hobune vedanud keti üle tee, ei saa edasi. Kõik perekonnapead, kes arreteeriti, Venemaale ka kadusid, pered jõudsid tagasi. Metsavennad organiseeruvad Pärast küüditamist hakkasid kodudest ärahirmutatud inimesed tasapisi tagasi pöörduma ja elu jätkus. Küll aga jäi metsadesse palju mehi, eriti kaitseliitlasi. Organiseeriti väikesi võitlusgruppe, kes oleksid edaspidi valmis takistama niisuguseid aktsioone nagu küüditamine. Grupid pidasid omavahel regulaarselt sidet ja andsid üksteisele edasi uudiseid. Lihtsalt uljusest seati telefonipostidele Stalini pilte tagurpidi, pöörati teeviitasid teise suunda, viidi kõrgele puulatva sinimustvalgeid lippe.
Kõik see ärritas võime - 25. juunil 1941. a moodustati Pärnumaa banditismi ja õhudessantide vastu võitlemise staap. Igas vallas tuli moodustada 20-liikmeline hävituspataljoni rühm. Hävituspataljonlased käisid maha võtmas seda, mida metsavennad üles panid. Kõik see toimus suure paugutamise saatel. Üks suurem grupp mehi kogunes Aesoosse. Informatsiooni saadi Viira grupilt, kes oli kümmekond kilomeetrit valla keskusele lähemal. Aesoo grupp sai teateid ka Viljandimaa Leetva - Taevere kandist.
Ühel õhtul juulikuu algul sõitis Aesoo sidemees Urtsiku Osvald Laidma järjekordselt Viirale. Viira grupi juht, koolijuhataja Mihkel Tilk, andis talle üle Pärnu "Cibuse" leivavabriku noorperemehe, kes juhuse läbi küüditamisest pääsenud ja tagaotsitav oli.
Oli 4. juuli öö, Tohera kaupluse juures peatus auto, täis punaarmeelasi, nii umbes 14-15 sõdurit. Tegelikult olid need eestlased, sideteenistuse üksus eesotsas leitnant A. Mölderiga, põgenenud punaarmeest. Kaupluse juures hakati teateid hankima seepärast, et arvati - siin ikka äraandjaid pole. Mehed rääkisid, et nad otsivad paika varjamiseks. Mihkel Tilga soovitusel viidi mehed Aesoosse Osvald Laidma juurde, kus nad lahkelt vastu võeti. Aesoo Urtsikul elati terve nädal.
Esimesed ohvrid
4. juuli oli lahingupäevaks Viljandimaal Kõpus - metsavennad võtsid üle vallamaja. Sama päeva pärastlõunal vallutati Tipu õhuvaatluspunkt. Kõpust ja Tipust pääsenud punaarmeelased liikusid Tori suunas. Riisa külas Meiekosel tuli neile vastu jalgrattaga Tõhermaa Üleoja Jüri Riis. Jalgratast taheti ära võtta, tekkis sõnavahetus. Jüri Riis tapeti vintpüssilaskudega ja löödi tääkidega läbi. Üleoja peremees Tõnis Riis tõi poja laiba hiljem ära ja mattis koduõue.
Tõia Mihkel Pärn oli tuletõrjekompanii pealik. 7. juulil tegi ta Jõesuus tuletõrjeõppusi - seal rekvireerisid kommunistid Reinsalu, Nuut, Sakkeus ja Tohv temalt tuletõrjeauto. Nad sõidutasid Mihkel Pärna Tori lähedale Töngi lepikusse ja lasid maha: neli kuulihaava rinnas ja mõned peas.
Muraka Kõrgeoja Elmar Roots oli Pärnusse kutsutud, koduteel ta arreteeriti nn Vogeli salga hävituspataljonlaste poolt (Vogel, Rannaste, Haas jt), samade meeste poolt võeti kinni ka Ooreküla Kuke Mihkel Kukk. Elmar Rootsi ja Mihkel Kukke piinati ja nad mõrvati metsikult Seljametsal.
Tori postiametnik Mälk Roosmann oli välitöödel, vene sõdurid tulistasid ta posti otsas surnuks. Tori raudteelane Aleksander Raaga jäi Tammistes kadunuks. Mannares tapeti punaarmeelaste poolt Jaan Madalsoo (junior).
Relvi hankimas
Kõpu - Tipu venelased liikusid läbi Riisa küla Tori suunas. Enne Jõesuud, Rätsepal olid metsa vahel varitsemas Rätsepa Johannes Toom, Puista külast sulased Edgar ja Oskar Allik. Kaks venelast tapeti, sõjasaagiks saadi vintpüss ja poolautomaat.
Relvadest tunti üldiselt suurt puudust. Kaitseliitlased olid neid hoidnud, kuid sellegipoolest relvi nappis, tavaliselt olid relvadeks jahipüssid, rauas rentkuulid.
9. juuli hommik oli üldiselt vaikne, seda enam, et kõik tööjõulised olid saadetud Vireksaare soo peale kindlustustöödele. Keskpäeval liikus Puista poolt Jõesuusse punaväelaste hobuvoor, julgestus ees ja taga. Jõesuus pöörduti silla poole. Metsavennad Johannes Toom, Oskar Allik, Tohera Elpsoni peremees Jaan Mitt, Elmar Muro jt. proovisid relvade hankimiseks voori kaht viimast meest teistest eraldada. Käsklusele: seis! viskas üks granaadi. Jaan Mitt lõi selle jalaga kraavi, venelased jooksid põllule. Algas vastastikune tulistamine - üks sõdur sai surma, teine haavata. Voor mahajäänuile appi ei tulnud, vaid kihutas üle silla ja pööras Vihtra poole. Sõjasaagiks saadi kaks püssi ja laskemoona.
Sama päeva pärastlõunal sõitis üksik vene sapööride veoauto Vihtra poolt Jõesuu silla juurde, mineeris ja lasi puruks põhjapoolse sillakaare. Suura perepoeg Karl Puusaar mõne mehega varitsesid masinat Vändra tee suul ja kui see ära keeras, avati püssituli, auto kadus Pärntõkke talu juures teekäänaku taha. Silla õhkimine jättis mulje, et punaarmee kavatseb sealtkandist täielikult lahkuda.
10. juuliks oli ümbruskonnast vene vägi lahkunud ja sakslaste eelsalgad Toris.
Jõesuu lahing
11. juulil oli Toris pidulik jumalateenistus. Viira Mihkel Tilk kutsus sinna ka Aesoo mehed ja seal varjunud sideväelased. Betoonsild Navestil oli purustatud, sideväelaste veoauto sai Tori poole üle Pärnu jõel oleva pukksilla, mis vaevu kandis tühja autot. Mehed marssisid jala, püssid õlal, sinimustvalge lipp ees, ise puhastes äsjatriigitud sõduri-, kaitseliidu- ja tsiviilriietes. Jumalateenistus oli haruldane, kirik puupüsti rahvast täis, kõikjal rippusid vanikud, naised-neiud peamiselt rahvarõivais. Esimeseks lauluks oli kolme Tori pasunakoori saatel "Meil tuleb abi Jumalast..."
Kui jumalateenistus lõppes, jõudis rivis kohale sidesõdurite ja Aesoo metsavendade rühm. Rahvas tõttas neid tervitama, oli palju lilli. Õnnitles ka kohalolev I klassi raudristi kandev saksa kapten. Siis helises telefon Jõesuust...
Sakslaste kiire pealetung oli ajanud venelased segadusse. 7. ja 8. juulil jõudis üks pea kaotanud punaarmee kolonn Tori ümbrusse, kartes suurel Tori - Vändra teel liikuda, pöörduti kõrvalistele metsateedele. Nii kogunes Niidastesse ja Metsakülla suuri väeüksusi. Liiguti kõrvalisi teid mööda, üks kolonn läks üle Jõesuu silla Vändra poole, osa läks üle Tori silla, püüdes ühtlasi silda õhkida, kuid oskamatult paigaldatud laeng tegi sillale vähe kahju. Vändra ümbruses sai kolonn metsast püssituld, see viis eksleva väeosa jällegi segadusse - ei juletud liikuda Türi poole vaid pöörduti Vändrast üle Vihtra - Kavasoo Tori suunas.
Sel pühapäeva hommikul, kui Toris oli jumalateenistus, tegi Suura perepoeg leitnant Karl Puusaar 8 mehega luuret Vihtra suunas, saadi teada, et punaarmeelased olid seal põletanud ja tapnud perekond Tiituse. Äkki oldi vastamisi autodel sõitva vene väeosaga - jalgrattad pöörati tagasi ja metsikult kihutades pääsesid luurajad hädavaevu eest ära. Kolonn peatus Pärntõkke talu ees ja asus lahingupositsioonile.
Metsavennad jõudsid Kaansoo - Vändra teeristile ja avasid tagaajajate pihta tule. Nähes, et nende vastas on vaid üksikud laskurid, hakkas punavägi neid piirama. Jõesuu poolt tõttas appi veel 4 metsavenda, kuid see ei aidanud. Kuulipilduja tule all liiguti Ratta männikusse ja sealt taganeti pikkamööda Jõesuu poole. Haavata sai Viira Plekksepa Mihkel Tilk, kel kuul läbistas nina - ta toimetati Tori arsti juurde. Laskmise peale tõttasid kohale veel kümmekond meest. Väike salk laskureid hakkas Pärnu jõe paremalt kaldalt Päästalest "noppima" vaenlasi Pärntõkke talu juures, peaaegu iga lask tabas.
Venelased tõmbusid Pärntõkke aeda. Veidi varem olid nad Pärntõkke peremehelt Villem Glücilt uurinud, kas siinkandis sakslasi on. V Glück öelnud, et pole, sest meierei mastis ei lehvi saksa lipp. Nüüd arvati, et peremees neid pettis ja juhatas sakslaste tule alla. Villem Glück löödi kahelt poolt tääkidega läbi, ta langes maha ja püüdis roomata jõe poole, abikaasa ja paar kohalolevat külanaist tahtsid appi rutata, kuid aeti eemale. Veidi hiljem pistsid venelased surmavalt haavatu veel mitu korda läbi.
Jõesuus võttis energiline leitnant Karl Puusaar rõõmsalt vastu Torist tulnud mehed. Otsekohe saatis ta Vanksi Poe Hans Reinholdi oma jaoga Uueda alt üle Pärnu jõe paremale kaldale. Leitnant Mölderi kuulipildujameeskond paigutati saeveski lauavirnade vahele, ülejäänud mehed aga Kaarle talu aeda. Rinnet laiendati Puista suunas, kus oli märgata mingit liikumist.
Meierei taga jõekaldal tõusis leitnant Mölderi kõrval püssile toetudes Konnaoidu Mihkel Kaldmets ja astus vaevaliselt otse vaenlaste ees mäest alla, vajus veepiiril maha ja jäi liikumatult lamama - kuul oli läinud läbi maksa, mees tahtis nähtavasti veel juua, kuid suri, teine käsi jõevees.
Mõlemad pooled olid nüüd vastamisi jõe kallastel ja algas tihe tulevahetus: venelastel töötas kolm kuulipildujat, kodukaitsjail üks. Sellele vaatamata surus leitnant Mölderi "maksim" kõik jõe ületamise katsed maha. Kaarle toa tagant ja Müüri mäekaldalt hoiti tule all Pärnu jõgi ja puust pukksild, tõhusalt "ergutati" vaenlasi Päästalest. Üks sideväeosa sõdur sai käest haavata, aga jäi rivvi edasi.
Lahing oli samas paigas kestnud juba viis tundi, hämardus. Siis hakkas tööle vene suurtükipatarei, külvates kaitsjate positsioonid mürskudega üle. Vaenlaste tuli polnud küll täpne, aga hakkas võitlejatele üle jõu käima. Kardeti ümberhaaramist ja pimeduses lahkuti positsioonilt täies korras. Pole teada, miks lahkus vene vägi, tõenäoliselt arvati, et vaikus tähendab ümberpiiramist, igatahes hommikuks olid nad kadunud.
Jõesuu lahingust võttis iseseisvalt osa Tootsi 11-meheline salk. Neid oli mõrvatud Mannare Jaan Madalsoo (jun) matuselt kutsunud metsavennana tegutsenud konstaabel Haljaste. Salk läks Sikana kaudu Pumbiojale ning takistas seal venelastel jõe ületamist. See oli Jõesuu võitlejatele väga tähtis: vaenlastelt võeti sellega ära ümberhaaramisvõimalus. Tootsi salga tule läbi said surma neli punaväelast.
Järgmisel päeval leiti Jõesuu lahinguväljalt mõned relvad, palju verd ja kaks surnut. Pärntõkkel viibinud naiste jutust selgus, et lahingu ajal olnud venelastel puudus sidumismaterjalist, seda võeti talu pesukappidest, ka käsutatud naisi haavatuid siduma. Lahinguväljalt kanti kohale 15 laipa, mis hiljem tõstetud veoautodele. Kahe veoautoga saadetud ära haavatud, siis lahkunud ülejäänud. Mõni päev hiljem leiti Lonna karjamaalt veel ühe punaarmeelase laip.
Vene poolel võttis lahingust osa 300-400 meest, langenuid 22, Eesti poolel 58 meest, langenuid 1, mõrvatuid 1. Eesti poolel võidelnud meestest võis olla: kohalikke 26, Aesoost 6, sõdureid 8, Pärnu omakaitsest 7, Tootsist 11. Osa võitlusvõimelisi mehi oli jäetud Tori kaitseliidu juurde. Saksa väeüksused kahurite ja raskekuulipildujatega olid läinud Torist Vändra poole, et haarata punaväge küljelt. (Jõesuu lahingust on kirjutatud mõningate viltulaskmiste ja liialdustega 1943.a ajalehes "Uus Elu" nr. 100, 101, 102)
1941. a hilissuvi
Kui enne sakslaste siiajõudmist tegid oma hirmu- ja veretöid lahkuvad punaväelased ja hävituspataljonid, siis nüüd ei jäänud sellest kõrvale ka teine pool, väga iseloomulikuks näiteks on Aesoo.
Aesoos koondus grupp mehi - omakohtupidajaid. Need olid: Arkoja Ilmar Tammsalu, Veneoja Lehtmetsa (Tiidu) Anton Klaas, Käära sulane Feodor Kukk (oli tuntud kui riiuhimuline ja kutsuti Kisma-Kukeks), vabadikud August Puss Alta Päralt ja Villem Pedak Mütiku töölismajast. Nad lasksid maha August Annusoni koos poeg August Annusoniga Aesoost ning Karl Kullamaa Veneojalt, süüdistades neid kommunismimeelsuses. Neid kutsuti kommunistidega arveid õiendama ka Leetvale - Aesoo naaberkülla Viljandimaal.
Sealsed mehed ei tahtnud ise oma käsi määrida. Tapeti Vaksali Jaak Kiling, tema isa Mihkel Kiling ja ema Madli Kiling. On liikunud arvamusi, et nn. omakohtupidajate salga põhituumiku moodustasid ikkagi Viljandimaa mehed. Võib ka nii olla, et käidi üle maakonna piiri vastamisi kohut mõistmas. Väga vastakate versioonide aluseks on saanud sündmused Tootsi teel.
Esimene versioon: 1941. a hilissuvel viidi Torist arreteeritud kommuniste (või kommunismi pooldajaid) veoautol Tootsi raudteejaama, et saata nad raudteetsi Pärnu kogumispunkti. Tootsi metsa vahel hakkas autot jälitama vene lennuk, auto peatati, arreteerituid ei lubatud autost lahkuda. Keelust hoolimata hüppasid mitmed autolt maha, mispeale avasid saatjad nende pihta tule. Surma said: Jüri Parm, Jüri Tilk, Georg Riis. Mõned, A, Rannaste, E. Haas , pääsesid. E. Haas tabati Suigus ja lasti seal maha, süüdistatuna hirmutegudes hävituspataljonlasena.
Teine versioon: mehed taheti viia Tootsi rappa ja seal maha lasta, sest miks pidi neid Pärnu saatma Tootsi kaudu, kui Tori raudteejaam hoopis lähemal.
Saksa ajal võeti pahempoolsete vaade pärast kinni ja hukkusid vangilaagris Viidika Ernst (jun) Viirna, Tohera Altpere Artur Tohver, Levi Marjaru August Tilk, Kullukse Heinrich Miilberg, Tori mõisa tallimees Juhan Siim.
Mõningail andmeil toodi Tõia Mihkel Pärna tapmises süüdistatav Vanaõue Vello Reindalu Tori omakaitselaste poolt Viljandi vanglast ära ja lasti maha. August Nurmik Oore külast lasti omakohtu korras maha Kergu lähistel, omakaitse lasi maha Mihkel Kuldsaare Sitre külast, saksa ajal tapeti Mannare Karumetsa Paul Põldsam, 1941 a. suvel lasti Vireksaares maha Levi Niidu Mihkel Tilk. Väljavõte Andres Toht "Sõda ja metsavennad Toris"
