75-aastaseks saav väikelinn ja 95-aastane Eesti riik
Maailmas juhtus 1938. aastal nii mõndagi. General Motors valmistas esimese masstoodangu jaoks mõeldud diiselmootori, Saksamaa viis oma väed Austriasse, Roy J Plunkett avastas tefloni, Jaapan kuulutas sõja Hiinale, Eesti Vabariik tähistas oma 20. eksisteerimise aastat ning 1. mail sai Jõgeva linnaõigused.
1938. aasta 2. mai Postimees kirjeldab meie linna järgmiselt.
Kõige väiksem, kuid kõige jõukam Tartumaa uuest viiest linnast on Jõgeva. Elanikke on seal praegu 1441, kuna 1931.a oli seal 1224, nii et juurdekasv selle aja sees on 271. Kaupade läbikäik Jõgeva raudteejaamas on palju suurem kui mitmes vähemas maakonnalinnas. Jõgeva jõukus ei paista välja aga tema välimuses. Linna ehistik koosneb peamiselt väikestest ühekordsetest puumajadest.
75 aastat hiljem nõustun toonase Postimehega selles osas, et Jõgeva linn ei ole jõukas oma ehistiku poolest, küll aga jõukas oma inimeste poolest. Meil on linnas väga palju häid, tublisid, tegusaid, linnast hoolivaid inimesi.
Juubeliaasta algus on olnud linnas vahest tormilisem kui mõnel varasemal aastal. Suurte muudatuste tuules on üsna selge, et inimesed on ärevamad, emotsionaalsemad ning rahutumad. Heameelt teeb see, et esimest korda nelja aasta jooksul suudeti linna eelarve volikogus vastu võtta, arvestades võimaluste piires kõikide linnavolikogus esindatud poliitiliste jõudude eriarvamusi.
Kui varem ei ole opositsioonijõududel eelarve menetlemise käigus muud üle jäänud kui lõpphääletuselt lihtsalt välja kõndida, siis sel aastal seda ei juhtunud. Veelgi enam, eelarves sai arvestatud mitmete erinevate osapoolte soovidega. See on olulisem märk, kui esmapilgul võiks tunduda. Selline käitumine ja poliitiline kultuur võiks saada väikelinnas normiks, mitte eranditeks pikkade aastate jooksul.
Juubeliaastal ootavad linna ees mitmed olulised muudatused ning oleme otsustavalt liikumas selles suunas, et juba mitmeid aastaid kestnud haridusmuudatus hakkab võtma selgeid piirjooni. Tööd on veel palju ees, kuid täna on põhjust vaadata sügisesse palju julgemalt kui kaks kuud tagasi, mil otsustamatus ja vastastikune mittemõistmine lisas niigi segasele olukorrale juurde ebavajaliku annuse paanikat, viha ja trotsi, mis pigem lõhestas kui liitis kogukonda. See on õppimise koht kogu linnale, linna poliitikud kaasa arvatud.
Juba 2012. aasta augustis alanud töö, mille eesmärk oli leida nii Jõgeva põhikoolile kui Jõgevamaa gümnaasiumile juht, on tänaseks tehtud. Jõgevamaa gümnaasiumi hakkab üles ehitama koolijuht Alo Savi. Noorel mehel on suurkoolide töökogemus, ta peab lugu üldinimlikest väärtustest, tunneb väga hästi koolikorraldust. Ta on särav isiksus.
Jõgeva põhikooli hakkab juhtima Taisto Liivandi, kes orienteerub hästi kohalikus hariduselus, hindab demokraatlikke väärtusi, hoolib õpilastest ning peab neist lugu, omab pikaajalist kogemust koolijuhina. Kahe koolijuhi vaated Eesti hariduselule tervikuna on vägagi sarnased. See annab kindlust, et kuigi koole on Jõgeval ka edaspidi kaks, on siinse hariduse tulevik läbimõeldud, arvestab erinevas vanuses õpilaste vajadusi. Selline juhtide meeskond sisendab lootust, et kõik hea, mis seni linna koolides olnud, jääb kestma ka tulevikus.
Küllap on loomulik, et ärevad ajad haridusmaastikul on pannud muretsema paljusid. Ärevus, selgusetus, erinevad arvamused, kuulujutud ei tee meile kellelegi head. Küllap peame siinkohal linnavalitsusega tõsiselt mõtlema, kuidas linnaelanikud paremini ja adekvaatsemat infot saaksid. Sest teadmatus sünnitab teadmatust ning infonappus väärarusaamu. Kogu haridus- ja kultuuritaristu tulevikunägemusega tehakse linnavalitsuses jätkuvalt tööd.
Ühtegi asutust ei kolita ülepeakaela ruumidesse, mis ei ole neile sobivad või sobivaks muudetud. Lähiminevikust on tuua ebameeldivaid näiteid, kus kulude kokkuhoiu eesmärgil on kannatajateks osutunud meie linna kõige väiksemad kodanikud. Liigne rutakus muudatuste läbiviimisel võib meie linnale palju kahju teha, ehk rohkemgi, kui teinekord arvata oskame. Praegune linnavalitsus on võtnud sellest õppust ning käesoleval aastal pole plaanis muuta ei Jõgeva linnaraamatukogu, kunstikooli ega muusikakooli asukohta. Juhul, kui mõnel meie asutusel on vaja lisaruumi ning põhikool on ennast kahes olemasolevas koolimajas õppetööks valmis seadnud, saame koos mõelda, kuidas ühe või teise asutuse ruumiprobleemile lahendus leida. 75 aastase linnana peaksime olema me küllalt väärikas vanuses, et mõista: struktuurseid muudatusi ja majanduslikku kokkuhoidu ei ole võimalik ühel ja samal aastal saavutada, või kui on, siis ainult inimeste arvelt. Kuid väikelinnale on kõige olulisem inimene, kes siin elab, eriti vaadates seda, missuguse elanike arvuni me oleme jõudnud 2013. aastaks.
Järgnevad aastad näitavad, kas linna juhtimisel lähtutakse edaspidi inimesest või liigutakse edasi projekti- ja objektipõhise planeerimisega. Viimase lähenemise häda on selles, et kui rahva arv linnas väheneb, siis investeeringu imetabase tulevikku vaatava sildi all planeeritakse suuremaid ja veel suuremaid ehitisi inimeste arvelt. Oleme linnana hetkeseisus, kus edaspidiseks arenguks on vaja selget mõtteviisi muutust, arukust ning avatust, et otsustada, millised on meie eesmärgid tulevikus. Alavääristamata taristu olulisust omavalitsuse arengus, peame järgnevatel aastatel leidma selge võrdsuse objektide ja inimeste vahel, mis viimastel aastatel on olnud objektide poole kaldu.
Käesoleva aasta juhtmõtteks meie linnas on mitmekülgsus. Ja seda see väikelinn on. Uhkust tunda on meil põhjust paljude inimeste ja ettevõtmiste üle.
Olles uhked hea üle, vaadates probleemidele ausalt otsa, liikudes läbimõeldult tulevikku, tegutsedes otsustavalt seal, kus see on hädavajalik, ning võttes hoogu maha seal, kus kiirustamine võib kahju teha, saame ühiselt liikuda riigi 100. aastapäeva poole. Taasiseseisvusperiood on olnud meil ühelt poolt liiga lühike, et võiks rääkida väga avatud demokraatiast ja kõrgest poliitilisest kultuurist, teiselt poolt piisavalt pikk, et mõista, kuidas me selles osas nii linnana kui riigina paremuse poole liikuda saame. Soovin kõigile meie väikese kodumaa sünnipäeva puhul lugupidamist, tasakaalukust, austust, üksteisest hoolimist ja õnne.
