790 aastat Loone linnuse langemisest
Loone linnuse rajamise täpne aeg on teadmata, arvatavasti on see kaitseehitis püstitatud 11.-12. sajandil. Õue pindala on suur, üle 8000 m2. Linnus on kolmest ilmakaarest - põhjast, idast ja läänest kaitstud valliga, lõuna poolt kaitses linnust aga Keila jõgi. Värav on asunud arvatavasti idas, selle kõrval võis olla kõrgem torn, mida Liivimaa kroonikas mainitakse kui summitas munitions.
„Kirikliku ja ilmaliku Liivimaa ajalugu ehk vana Liivimaa kroonika" on kirjutatud vanadele käsikirjadele tuginedes ning on aja jooksul mitmete ümberkirjutuste ja sellest tekkinud vigade tõttu kohati raskesti mõistetav. Ladinakeelsete käsikirjade autoriks peetakse tekstis korduvalt esinevat Henricust (Heinricust), Ümera lätlaste preestrit, kes riialaste sõjaretkedest ise vahetult osa võttis. Et sellest perioodist muid ülestähendusi ei ole teada, loetakse Henriku Liivimaa kroonikat tähtsaks ajalooallikaks, millest saab ettekujutuse tolleaegsetest ajaloosündmustest Eesti- ja Liivimaa aladel. Raamat on tõlgitud paljudesse keeltesse.
„Pühitsenud issanda sündimise püha, mõtlesid riialased Tartu linnust piirata. Ja nad tulid sõjateenistuse vendadega ja ristisõitjatega ja liivlaste ja lätlastega Asti järve äärde kokku ja neil oli suur sõjavägi. Ja neile tulid meelde kestvas hädas viibivad taanlased, kelle vastu võitlesid juba ammu kõik ümberkaudsed maad ja paganahõimud; ja loobunud retkest Tartusse, läksid nad kogu sõjaväega Harjumaale ja piirasid Loone linnust, võideldes nendega kaks nädalat ja ehitades masinaid ja paterelle ja väga tugeva puutorni, mille nad lükkasid linnusele lähemale, et võiksid selle alt linnust kaevata ja tipust neid paremini rünnata. Ja seda kuulda saades olid taanlased rõõmsad ja tulid nende juurde, avaldades tänu, et nad neile kaasa tundes neile appi olid tulnud. Pärast seda aga tapeti paljud ammuküttide poolt ja paisati masinameeste poolt maha ja ülejäänud hakkasid raskesti haigestuma ja surema. Pealegi lähenesid ka kaevajad juba kindlustuse tipule, nii et linnuse omad arvasid, et vajuvad koos juba koos kaevatuga alla. Sellepärast anusid nad lõpuks sõjaväge, et see kingiks neile elu ja vabaduse. Ja nad jätsid neile elu ja panid linnuse põlema, aga kõik hobused ja veised ja kariloomad ja vara ja riided ja kõik, mis linnuses oli, riisusid sakslased endale, jagades võrdselt liivlaste ja lätlastega; taanlastele aga andsid nad inimesed tagasi ja saatsid vabadena nende küladesse.