93-aastase elutarkus: rääkige või ropusti, aga ärge halage!

Vaadates Tagametsa küla proua Elfriede Milleri elavatesse silmadesse, võib rahus ohata, et
kui pensonäripõlv tähendab sellist elu, nagu see 93-aastane elab, siis ei tasu vanaks saamist küll
üldse karta. Kirge, vitaalsust ja maailmaga kontaktis olemist on seal rohkem kui nii mõneski kolm
korda nooremas inimeses.

Septembrikuu teisel pühapäeval tähistatakse vanavanemate päeva. Vanaemasid on mitmesuguseid. On selliseid, kes lõhnavad pannkookide järele. On neid, kes ohjavad muretult karja lapselaste, kapsamaa ja kudumisvarraste vahel. On väsinumaid ja erksamaid, on rahulolevaid ja nurisevaid, on pearätiga ja kübaraga.

Elfriede on see kübaraga. Temas on sellist eestiaegset väärikust ja nakatavat elujaatust. Kui Elfiriede kodust välja läheb, siis on ta alati sätitud ja mukitud. Heas mõttes proua – kübar, sobivas toonis ridikül ja kingad. Huulekaar punamas ja selg sirge. Muidugi valutavad tema 93-aastased ristluud ka vahel. „Ega vanajumal ole poisike, et mul endistviisi möllutada laseks, annab ikka mõistust ka juurde,“ ei tee vanaproua sest suuremat numbrit. Ta saab suurepäraselt aru, et selles vanuses on täitsa okei, kui vahel kusagilt valutab.

Mida Elfriede aga oma kogemuse pealt teab, on see, et tegevus ja ringi sahmimine leevendavad torkeid seljas paremini kui ükski salv või tabletikarp. Näiteks kui kevadel seisis ees laulukooriga Soome esinema minek, olid ilmad halvad ja Elfriedel seljas tuim vastik valupaine.

Siis muretses vanadaam küll, kuidas ta saab. Aga reisi elevus ja esinemisrõõmust tekkiv adrenaliin kaotasid igasuguse valuaistingu. „Koju istuma jäämine on palju hullem – oled siin, loed piiblit ja ootad lõppu. See oleks jube!“ ei mõista ta hästi vanainimesi, kes kapselduvad koduukse taha ja maailmast end välja lõikavad. Elfriede ühiskondlik aktiivsus on oma ea kohta muidugi muljetavaldav. Igasse kuusse on tal planeeritud mõni sündmus. Ta on uhkelt kohal nii pensionäride pidudel kui ülevallalistel üritustel. Selle aasta jooksul on ta jõudnud reisidele Soome, Lätti ja Tallinna linnaekskursioonile. Üldse on ta läbi reisinud kogu Euroopa. Ja seda just pensionipõlves. Ainult Kreeka ja Inglismaa on veel võtmata. Ja kui ilm oleks olnud sel päeval jahedam, oleks teda võinud näha oma kooriga ka laulupeo rongkäigus. Viimase jättis ta igaks juhuks vahele. Ega lolliks ei saa ka minna.

Kuigi on olnud ka hetki, mil Elfriede on endalt küsinud, oled sa kangelane või lihtsalt loll. Näiteks ühel pimedal oktoobriõhtul, kui ta tihedas vihmasajus ja kottpimedas mööda Pärnu maantee äärt Haruteelt bussi pealt tulnuna kodu poole kõmpis. Jumal andis ülevalt märga ja autod alt. 3,5 kilomeetrit. Külma ja kütmata tuppa jõudnuna, kulmukarvadestki vihmavesi tilkumas, seisis vanadaam siis peegli ees ja pidas säärast sisemonoloogi.

Kuid ei saa ju lasta enda käike olematust bussiliiklusest mõjutada. Tal on vaja jõuda kord nädalas Tallinnasse laulukoori Videvik, kus ta juba 20 aastat liige on. Mõnikord klapivad kellaajad nii, et saab sobitada end Pärnu bussile, mille juhid ta kenasti ära moosib, et need tema kodutee nurgal spetsiaalse peatuse teeksid. „Taisto bussijuhid on küll mind hoidnud ja vastu tulnud. Ainult paar tükki on mind pikalt saatnud,“ kiidab naine. Aga kui ei klapi, siis kõnnib 3,5-kilomeetrise otsa Haruteelt jalgsi koju.

Elfriedet on õnnistatud ka vaimuka ja ladusa suuvärgiga. See sõnademäng, kujundlikkus ja väljendusrikkus, mis on miksitud kerge iroonia ja tema ea kohta ootamatu noortepärasusega! Ja rääkida talle meeldib. Selle kahe tunni jooksul, mis ta ajalehetoimetajat oma kodus võõrustas, jäi lauale kantud kohvitass Elfriedest päris puutumata. No ei tekkinud sellist hetkegi, öelda ja hinnata oli nii palju. Eks endine pedagoog lööb välja ka. Elfriede töötas koolis kuni 80. eluaastani. Viimase otsa oli ta Ääsmäe koolis rahvatantsuõpetaja, aga enne seda õpetas ajalugu ja juhtis aastaid Rapla kandis kooligi.

Elfriedele meeldib muidugi kodus ka. Aga ka seal on tihti tempo peal, teleka ees tiksumist ja seebikast seebikani päeva õhtusse veetmist ta ei harrasta. Hommikuti, kui on valge ja olemine reibas, on käsitööaeg. Viimase paari aasta jooksul on ta valmis õmmelnud 17 lapitekki ja tunneb rõõmu, et nõel ikka pihus püsib. Teisele korrusele on sätitud kangasteljed ja noorima lapselapsega tehakse igasugu moodsamat näputööd ka. Lambivarjusid näiteks. Ja kogu oma garderoobi, rahvariided sealhulgas, nokitseb ta ka oma käte vahel valmis.

Ajalehed ja ristsõnad võtavad päevast oma. Postkasti potsatavad vanaproual Postimees, Õhtuleht ja Maaleht. Postimehe ristsõnad teevad Elfriedele rõõmu, on suures kirjas ja tema taibule sobivad. Ristsõnu peab ta põhjuseks, miks mälu pole kõrges eas alt vedanud. Ja mäletab ta tõepoolest palju ja kaugete aegade taha. Oma nooruspõlve Ääsmäel meenutab vanaproua kui lustlikku ja tegusat. Et tegutses 16 erinevat ühingut – puhkpilliorkestrist maanoorte ringini. „Tänaseks on küll alles ainult kaks küürus mutti, mina ja Kiilberg,“ naerab Elfriede.

Aga kui paljud temaealised jäävad oma juttudes minevikku kinni, meenutades endisi aegu kui kuldseid ja lihtsaid, siis Elfriede suust ei kostu olme ja oleviku osas ühtegi hala. Ei räägi ta sellest, et raha on vähe, ega sellest, et noorus ja tänapäeva elu on mokas. Üldse on ta igasuguse virisemise ja hala osas allergiline. „Virisemine väsitab eelkõige iseennast, see teeb enda nüriks. Mina ütlen ikka – rääkige või ropusti, aga ärge halage,“ teatab Elfriede resoluutselt. Kui miski ta enda haigeks ja vanaks teeb, siis need ongi inimesed, kes negatiivsust välja pritsivad. Neist katsub ta eemale hoida ja mõnusate inimeste seltskonda otsida.

See mõnus seltskond on kahtlemata tema pere. Kolm last, kuus lapselast, viis lapselapselast. Talviti toimetab Elfriede küll enamuse ajast üksipäini, aga suvel voolab pere üle ilma ikka Tagametsa kokku. Kes tuleb Ukrainast, kes Iirimaalt, suurem osa resideerub õnneks ikka Eestimaal. Nädalavahetuseti käivad noored ikka läbi, toovad suurema toidukraami ja on muidu abiks. Väimeest kiidab Elfriede taevani. Aga uhkust tunneb kõikide üle. Eriti selle üle, et noored kõik kõrgemad koolid läbi käinud, kaks tükki suisa doktoritööd tegemas. Elfriedel endalgi on mitu ametipaberit sahtlis– kodumajapidajast kontroll-assistendini. Õpetajakutse ja tantsujuhendaja veel lisaks.

Aga uhked on ka lapselapsed oma vanaema üle. Mis sest, et Elfriede ei ole päris selline põllega ja tasane memm. Pigem see vanaema, kes raamatus õunapuu otsa ronis. „Eks me ikka manitse teda vahel, et katsu rahulikumalt võtta, hoia natuke tagasi. Selle peale ta vahel protesteerib, et tema ei ole vana, hea veel, kui ei solvu. Aga ta on ikka hästi tubli, aga natuke sõnakuulelikum võiks ta olla küll,“ iseloomustavad oma aktiivset memme tütretütred.
Surma Elfriede ei karda. See on tema meelest loomulik, sest kuhu kõik muidu ometi ära mahuksid. Talle endale on arstid lubanud, et sajas sünnipäev tuleb kindlasti ära. „Tuleb, mis tuleb. Mul on hea elu olnud. Igav pole mul kunagi olnud, seda häda pole põdenud. Ja inimesed on kõik toredad, kui tahad näha,“ ütleb Elfriede lõpetuseks.