Seekordse bussiseltskonna moodustasid suures enamuses Ääsmäe tantsijad, kellega koos rändasid kümmekond Nissi valla naistantsijat ning fännklubi, millel liikmeid Ääsmäelt ja Nissist. Seltskond oli suur - 54 inimest. Aga mõnus! Kogu reisil säilis rõõmus meel ning ka üksikud ettetulnud tervisemured olid õnneks imepisikesed ja ruttu mööduvad.

Kaks eripalgelist kontserti

Tantsuliselt läks kõik väga hästi. „Oleks rohkemgi tahtnud tantsida!" oli kõigi ühine arvamus. Andsime kaks kontserti.

Esimene oli igati ühe lõunamaa külakoha moodi: kontserdi algus hilines pea poolteist tundi, tänaval lahendati erimeelsusi valjuhäälselt ja rusikatega, WC-s meenutasid augud põrandas paarikümne aasta tagust lauluväljakut, helitehnika kippus streikima jne. Aga tantsijad olid tublid.

Teise õhtu esinemine oli soliidsem (nii oli lubanud ka kohapealne giid). Ümbruski lõi juba meeleolu: palmid ja mereäär. Esinemispaigaks oli väike amfiteater (küll tänapäevane ehitis). Kõik algas täpselt kellaajaliselt ja kreekasedki olid rahvarõivais. Ja me esinesime hästi, kohe tõesti hästi! Kõik toimis: peale- ja mahaminekud, emotsioon ja muu, mis tehniliselt selgeksõpitud tantsudele selle salapärase saja esimese protsendi annab.

Paljud (ka tantsijad ise) kiitsid meie kava vaheldusrikkust. See oli võimalik tänu erinevatele rühmaliikidele. Olid lapsed ja noored, memmed ja naised. Lisaks kava mitmekesisusele on selline kooslus hea ka järjepidevuse tekkeks.

Lastel tekivad ideaalid, mille poole püüelda. Kui mõni aasta tagasi oli nüüdseks 6. klassi poiste sooviks kanda noormeeste kaabusid (mida nad nüüd ka teevad), siis seekordsel sõidul kujunes selleks „uueks täheks", mida püüda, üks noorte tants - „Jooksupolka" ühele poisile ja neljale tüdrukule.

Mägede ilust suursuguse arhitektuurini

Lisaks enda tantsurõõmule nägime kreeklaste tantse, rahvarõivaid, elustiili tänapäeval ja minevikus (etendusena).

Saime proovida jooksmist iidsel olümpiastaadionil, ronida Akropolil ning käega katsuda Delfi varemeid. Samuti sai järele proovitud sealse mere soolasus ja lained; imetletud mägesid, mägesid ja veelkord mägesid; läbitud kilomeetrite kaupa tunneleid (isegi mere all) ning pea igal hilisõhtul söödud õhtusöögiks ikka kana ja kana ja kana.

Teepealsetest paikadest avaldas ehk kõige sügavamat ja vastuolulisemat muljet Makedoonia pealinn Skopje. Linn, mis algul lausa ehmatas oma lagunenud ja räämas eeslinnadega, üllatas üliilusa ja suursuguse vanalinnaga. Imelised sillad ja tohutu hulk skulptuure. Ja siis purskkaev, selle värvidemäng! Kõigest ju kirjutada ei jõua või õigemini, mina jõuaks, aga leheruum on piiratud. Kaks asja siiski veel, mis sel reisil uudsed olid. Esiteks olid kaasas mõned tantsulaste emad, kel lisaks oma lapsele oli kogu reisi vältel nii-öelda kasulaps.

See oli vahva kogemus. Kuigi käisime väga palju kõik koos, oli võimalik minna ka n-ö pereti. Ka minul oli lihtsam - lisaks tantsuõpetaja ja bussivanema rollile pidin nii paariteistkümne lapse asemel vaid kolme tütart silmas pidama. Selline „elukorraldus" meeldis ka lastele. Tänu nendele toredatele emmedele!

Teine uudne ja esmakordne seiklus oli bussi katkiminek. Oleme aastaid kasutanud Hansabussi teenust ning vaatamata sellele seigale (õigemini tänu sellele) teeme seda ka edaspidi. Miks siis ometi? Sest kõik toimis! Mõne tunniga oli keset Kreekat uus ja nõuetele vastav buss olemas. Kohapealsed kaks asendusbussi teenindasid meid kuus päeva.

Oli keeruline, aga tagantjärele meenutades põnev. Ja kui suur oli rõõm lõpuks taaskohtuda oma hea Hansabussi ja bussijuhtidega. Viimastega sai suisa eesti keeles kõnelda ning nad mõistsid sind!

Võimas reis oli. Aitäh kõigile, kes osalesid ja neile, kes ühel või teisel moel kaasa aitasid! Ega me kauaks ainult meenutama-muljetama jää, uued mõtted on juba kõrva taga tiksumas. Ilusat suve jätku kõigile, kes jutu lõpuni viitsisid lugeda.