1996.aastal jõudis aga kätte pöördepunkt, kust alates on mesiniku teed sammutud. „Ühel ilusal hommikul vaatasime, et mesilassülem ripub õues puu küljes. Ja üle päeva tuli muudkui uusi sülemeid.“

Esimese hooga ei osanud Valtinid mesilastega miskit peale hakata, kuid küsiti nõu ja sätiti mesilinnud tarudesse. „Oli soe aasta, mesilased muudkui ehitasid kärjepõhjasid. Nende- samade sülemite pealt saime esimesel aastal 30 kilo mett sülemi kohta. Ja siis mõtlesimegi, et see on ju ka elukutse.“

Maire Valtin uskus, et kuna tema ei osanud seda ametit endale leida, siis tulid mesilased ise ja näitasid teed. „Ma olen ikka kasutanud väljendit, et kui Muhamed ei tule mäe juurde, siis tuleb mägi Muhamedi juurde,“ sõnas mesinik.

Loe edasi Kuulutajast.