Aasta noor dirigent Janne Fridolin
Nominente oli 12 kategoorias. Aasta koori tiitlile kandideeris 14 koori üle Eesti, nende hulgas ka noorte segakoor Vox Populi. Koori dirigent, viimsilane Janne Fridolin pälvis viie kandidaadi seast aasta noore dirigendi tiitli.
Janne Fridolin, kus te hariduse ja muusikahariduse omandasite?
Olen sündinud ja kasvanud Jõgeva linnas, lõpetanud sealse gümnaasiumi ning muusikakooli.
Tallinnasse tulin aastal 1994, kui asusin õppima Tallinna Pedagoogilise Seminari muusikaosakonda. Sellele järgnes Eesti Muusikaakadeemia koolimuusika instituut, mille lõpetasin 2003.aastal.
Edasi tuli õpingutesse pikk paus, kuni leidsin, et teadmistekarikad vajavad veel ammutamist. 2009. aastal astusin Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Kooridirigeerimise magistrantuuri ning hetkel olen sama osakonna doktorantuuri tudeng.
Ja kui kaua olete olnud viimsilane?
Elame perega Randvere külas juba pea 9 aastat.
Kaua olete dirigent olnud ja milliste kooride ees?
Dirigent olen olnud sellest ajast peale, kui muusikaõpetajana kooli tööle läksin. Sellest on möödas rohkem kui 11 aastat, kui asusin Koolimuusika Instituudi eelviimasel kursusel muusikaõpetajana tööle Sõle Gümnaasiumisse. Kuna muusikaõpetuse üks osa on koolikooride dirigeerimine, sai minust peale muusikaõpetaja ka Sõle Gümnaasiumi lastekoori dirigent.
Paari aasta pärast vahetasin töökohta ning tänaseni olen muusikaõpetaja-dirigent Tallinna Rahumäe Põhikoolis, kus juhatan sealset lastekoori ja poistekoori.
2006. aasta suvel ütlesin oma jah-sõna Vox Populi koorile.
Kaks kõige “värskemat” koori on aga Eesti Posti segakoor ning minu oma kodukülas eelmisel aastal ellu kutsutud Randvere segakoor.
Rääkige Vox Populist – kui kaua on see koor tegutsenud, kaua teie seda juhatanud?
2006. aasta suvel tegi grupiõde muusikaakadeemia päevilt Elo Keskküla (praegune Pärnu kammerkoori dirigent) ettepaneku hakata koos temaga ühte segakoori juhatama. Ütlesin ilma pikema mõtlemata oma jaa-sõna ning sügisel olin koori ees, mis koosnes ütlemata toredatest, kuid üsna vähese laulmiskogemusega üliõpilastest.
Hakkasime tegelema hääleseadega, et seda koori üldse kõlama saada. See oli vaevaline töö, mille kestel nii mõnigi kord mõtlesin, et miks ma seda küll teen... Paari aastaga oli koori kõla ja lauljate muusikaline haritus nii palju edasi läinud, et saavutasime Bratislava konkursil hõbediplomi. See innustas edasi pürgima. Kuna Elo asus elama Pärnusse, jäin Vox Populi juurde 2008. aasta sügisest ainsaks dirigendiks.
Kui suur on Vox Populi ja milline on repertuaar?
Hetkel osaleb koori töös 64 aktiivset liiget, kelle seas on Tallinna Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Eesti Kunstiakadeemia, IT Kolledži, Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli, Eesti Hotelli- ja Turismimajanduse Kõrgkooli üliõpilasi, Tallinna gümnaasiumite õpilasi. Lauljate seas on huvitavate erialade spetsialiste – kohtuekspertiisi sekretärist kuni pedagoogini.
Võib öelda, et Vox Populi noortekoor koosneb aktiivsetest ja ettevõtlikest noortest, keda ühendab suur kirg – laulukirg. Perspektiivikaks muudab koori tema liikmete soov tunda rõõmu eneseteostusest ning pidevast arengust. Kuigi tegu ei ole muusikat õppivate noortega (v.a. kaks lauljat), on nad musikaalsed ning suure energia ja tahtevõimega noored. Enamus lauljaid on üliõpilased või ülikooli äsja lõpetanud, mõned üksikud ka gümnasistid.
Repertuaar kasvab koos meiega. Alustasime kunagi väga lihtsatest koorilauludest, praegu on kavas ka 6–8-häälseid teoseid. Eks koor tunneb ennast hästi neid teoseid esitades, mis dirigendi jaoks omavad suuremat tähendust. Mulle tundub, et meil õnnestuvad väga hästi rahvalaulude seaded, peale eesti rahvalauluseadete oleme esitanud ka rootsi rahvalaule. 2010. aasta mais osalesime Pärnu Rahvusvahelisel Folkloorifestivalil, kus meile omistati Kulddiplom. Samas võib öelda, et repertuaarispekter on lai, leidub teoseid eesti klassikast kuni jazzmuusika ja kaasaegse muusikani. Hetkel tegelema ka laulupeorepertuaariga.
Kas see on teil esimene suurem tunnustus?
Tegelikult mitte – 2002. aastal omistati mulle Eesti Rahvuskultuuri Fondi Heino Kaljuste nimelise Fondi stipendium. Tunnustused on ka erinevad tänukirjad, sh nii haridus- kui ka kultuuriministrilt.
Mida veel teete lisaks dirigeerimisele?
Olen kehv ei-ütleja ja seetõttu tiheda töögraafikuga. Lisaks viiele koorile töötan põhikohaga Tallinna Rahumäe Põhikoolis. Muusikaõpetaja on selline huvitav amet – sa pead olema ühes isikus nii lavastaja, näitleja, laulja, interpreet kui ka kultuuriloolane. Tuleb teada ajastuid ja erinevaid kultuure, teha see põnevaks ka laste jaoks, jagada oma teadmisi läbi aktiivse musitseerimise. Rahumäel tegutseb solistidering ning toimub iga-aastane solistide konkurss, mis kulmineerub tavaliselt Nõmme suurel kultuuriüritusel Nõmme Kevad.
2009. aasta sügisel võtsin vastu toreda pakkumise – asusin töötama väikeste mudilastega Randvere lasteaias. See oli üle pika aja vahva kogemus, sest nii tillukeste laulumaiastega puutusin viimati kokku Pedagoogilise Seminari lasteaia praktikal.
Peale muusikaõpetaja ja koorijuhi ameti olen üsna aktiivselt tegutsenud ka Eesti Muusikaõpetajate Liidus. Ene Kangron (Eesti Muusikaõpetajate Liidu välissuhete korraldaja, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia täiendkoolituse peaspetsialist ning minu esimene dirigeerimise õppejõud) kutsus mind 2003. aastal noortesektsiooni vedama. Sellest ajast olen liidu juhatusse jäänudki ning hetkel ka kolmandat aastat liidu juhatuse esimees.
Millised on tulevikuplaanid seoses Vox Populiga ja laiemalt oma muusikategevusega?
Minu muusikategevus on tihedalt seotud kogu mu tööga. Olen õnnelik, sest minu töö on ka mu hobi. Laiem kontserttegevus aga puudutab tõepoolest kõige enam noorte segakoori Vox Populi.
Vox Populi lähituleviku plaanid on seotud rahvusvahelise konkursiga Tallinn 2011. See osutub kahtlemata kõige keerulisemaks konkursiks Vox Populi ajaloos, kuna konkureerivad väga kõrgetasemelised segakoorid, kelle seast oleme me ilmselt kõige nooremad ja mitte veel nii kogenenud. Ometi usun, et see on Vox Populile vajalik konkurss juba ainuüksi seal osalemise pärast – tugevdamaks lauljate lavanärvi ja ka teisi koore kuulates avardamaks lauljate silmaringi.
Sellesse aastasse mahuvad veel esinemine Austraalia saatkonnale, punk laulupidu, noorte laulupidu ja eelmisel aastal menukaks kujunenud kontsertetenduste mängimine augusti esimesel nädalal Veljo Tormise sünnitalus Kõrveaial Aru külas Kuusalu vallas.
Kontsert-etendus “Pariisi linnas Londonis” oli eelmise aasta kõige mahukam, kuid kindlasti ka kõige huvitavam projekt. Tagasiside etendusele on olnud äärmiselt positiivne, mis toob ka tänavusel augustikuu esimesel nädalal meid taas Kõrveaiale. Lavastajate Anne Türnpu ja Eva Klemetsi ning näitlejate (Sandra Üksküla- Uusberg, Marta Laan, Jekaterina Nikolajeva, Mikk Jürjens, Kristjan Üksküla, Lauri Kaldoja, Reigo Tamm ja Kaspar Velberg) koostöös noorte segakooriga Vox Populi sündis öine kontsert-etendus, kus lisaks sumedale augustikuu ööle mängivad oma rolli heinamaalt tõusev udu, ritsikate ja rohutirtsude laul ning kogu Kõrveaia ürgne loodus.
Külavahelaulud ise on pärit 19. sajandist, see on rahvapärane termin, mis on arvatavasti pärit Saaremaalt. Teda on nimetatud ka kohalikuks külalauluks ja külakroonikaks. Külavahelaul kujutab endast omapärast ja huvitavat laululiiki eesti uuemas, lõppriimilises rahvalaulus. Kohalike külalaulude temaatika on lai – lauldakse kodukohast, kohalikust olustikust, juhtumistest külas, noorte vahekordadest, inimeste plussidest ja miinustest, nende omavahelistest suhetest, aga ka sotsiaalsetest vastuoludest ja ajaloosündmustest. Need temaatikad on ka Tormise kooritsüklis “Külavahelaulud”, mis on kontsert- etenduse aluseks. Üks läbiv teema on aga see, kuidas 19. sajandil eesti talutüdrukud olid valmis maha jätma oma kodukoha, sõitma linna, et ikka sakste moodi elada. Need tüdrukud muutusid kodukoha poiste pilkealusteks.
Lavastuse sõnumi aga peaks publikuni tooma “Külavahelauludega” vahelduvad regilaulud, mis oma karmi ja realistliku sisu poolest erinevad kardinaalselt “saksa peenete poiste järele õhkavatest” külavahelauludest, mis võiks panna korraks mõtlema tegelike väärtuste üle – need ei ole ju ajaga sugugi muutunud.
Kontsert-etenduse pealkiri “Pariisi linnas Londonis” loob publikule kindlasti mingisuguse kujutelma. Päris kõike reeta ei taha, siis on suvel huvi tulla seda ise vaatama, kuid tagamaid valgustades on see pealkiri pärit “Külavahelaulude” kooritsükli avalaulust, kus on juttu keisri venna pruudist, kellel oli juba peigmees olemas, kuid kel oli vaja ikka veel üht kosilast. Säärane rahvalaul on ise pärit Karulast. Kuuleb ka ühest peremehest, kel oli neli tütart ja kes püüdis nad kõik ühele vastutulijast noormehele maha parseldada. Absurdi on küll ja naerda saab ka. Alltoon aga paneb taaskord mõtlema – kuhu kadusid selle laulu tekkimise hetkel meie tegelikud väärtused.
Nii et ka sel aastal lõpetab Vox Populi hooaja kontsertetendus “Pariisi linnas Londonis”, kus loodame hea publikuga kohtuda.
Uue hooaja algus on septembris, mil ootame, nagu ikka, oma ridadesse vahvaid lauljaid ning plaanis on võtta ette üks kontsertreis/konkurss väljaspool Eestit ja palju muud huvitavat.
