Aastad pole vennad...
Igat aastat iseloomustab midagi, mis temast meie jaoks erilise teeb. Kellel sünnib perre laps, kes ehitab maja või toimub muu oluline muutus elus. Mis parata, aeg-ajalt juhtub vahele ka kurbi hetki. Aga inimene on loodud elama ja sellest rõõmu tundma. Selleks aga, et elu meie igaühe jaoks mõtte saaks, peab õppima elust enesest ja mõistma, et teised Sinu kõrval püüdlevad sama.
Tori valla jaoks on lõppev aasta tähendusrikas eelkõige seetõttu, et täitus 20 aastat omavalitsusliku staatuse taastamisest. Ümmarguse numbrini jõudmine viib tahtmatult mõtted meenutuste radadele. Iseendalegi üllatuseks märkad, kui palju on elu-olus nende paarikümne aasta jooksul muutunud ja mälestusi saab kokku uskumatu hulk.
Valla vapimärgi kavaleri ausse tõsteti kolm inimest, kes on aastate jooksul meie kogukonna heaks märkimisväärselt panustanud. Nendeks on endised vallavanemad Jüri Puust ja Enda Link ning Tori kiriku taastajate üks eestvedajatest, Harald Nugiseks. Olen veendunud, et otsus sai juubeliaasta vääriline.
Meie kõigi jaoks on tähtis äratundmisrõõm. Tegemist võib olla kauni laulusalmiga, mida ikka ja jälle kuulata tahaks, kaugel viibinud lähedase inimese kojusaabumisega või mõne muu selletaolisega, kõigega, mis hingele kosutust toob. Üheks sellelaadse tunde allikaks on traditsioonid, ikka ja jälle, mingi aja tagant korduvad ettevõtmised.
Jõuluaeg. Ta jõuab kätte ikka ja alati aasta viimasel kuul, eheda ja värskena.
Mis loeb, et väljas kallab vett! Vanarahva tarkus ütleb, ega talv taeva jää. Ajast-aega on see väide „vett pidanud", miks peaks ilmataat meid seekord alt vedama? Mis siin enam, on aeg lasta ahjuprael potis haududa ja kuusel küünlail särada!
Soovin kõigile rahulikke, rõõmsaid jõule ja ilusat aastavahetust!
