Aastaring linnuriigis: Õgijad
Õgijad peaksid olema laululinnud, kuid küttimistavadelt on pigem röövlinnud. Nende tugevad jalad ja võimas konksnokk tagavad saagi tulemusliku töötlemise. Ju on õgijad nime saanud lindude armastusest rammusate putukate vastu ning kombest püütud saaki ladustada. Neljast õgijaliigist levivad Eestis hallõgija ja punaselg-õgija. Viimase tegemisi kirjeldan pikemalt, kuna hallõgija külastab meid varakevadel peamiselt läbirändel.
Punaselg-õgija on varblasest pisut suurem lind. Saabub aprillis ja lahkub augusti lõpus. Sel kevadel vaatlesin, kuidas õgijapaar mängis roostikus. Linnud lendasid kõrrelt kõrrele: emane ees ja värvilisem isane kannul. Selle käigus jäid nende teele mõned vähemad roolinnud, kellele ühisel jõul tuul alla tehti.
Viimsis armastab punaselg pesitseda kaldaäärsetel, mõnes kadakas või kibuvitsapõõsas. Haudumisega tegeleb emaslind. Munemise ja haudumise ajal mais on punaselgõgijad häirimise suhtes eriti tundlikud ning võivad pesa kergesti hüljata. Õnneks on sellel ajal merevesi veel jahe, randades "tümpsu" ei kosta ja külastajad siis enamasti oskavad keskkonnaga arvestada.
Augustis lubas üks isaslind pikalt jälgida, kuidas on hea toidupoolist hankida. Selleks valis lind kõrgema taime, istus selle tippu ja asus ümbrust jälgima. Ühel hetkel tõmbus lind üleni pingesse, isegi pea muutus voolujoonelisemaks. Tsopp! - ja lind sööstis rohtu. Mõne hetke pärast lendas tagasi istumispuule, suur roheline rohutirts või isegi mesilane nokas. Saak viidi poegadele või kugistati kohe alla.
Õgija poeg
