Aasukalda tegid eripäraseks veskid, palvemaja, motokross
Küla on moodustunud Tüükri karjamõisa maadel asunud asundustaludest koosneva Aasukalda ja Vasta mõisast 1907. a. ostetud Kalda küla põlistalude liitmisel.
Kalda talud olid Lassi, Lassi-Uuetoa, Aso, Linnamäe, Koila. Poolitamise teel pärijate vahel tuli 1921. a üks talukoht juurde, kiriku maadest eraldati Jõekalda talu ning valdade reformiga liideti Kalda külale veel kaks Vanaveski talu (Alumine ja Ülemine), mis varem kuulusid Pada külasse.
Kokku jäi Aasukaldasse 10 talu.
Jõekalda talu krundil Vanaveski kaldal asus Vennastekoguduse palvemaja. Kohalikus kõnepruugis nimetati seda hooneks.
Leopold Uhlbergi mälestustes tegutses palvemaja tavaliselt peale kirikut, vahel ka vara hommikul. Lugejaks oli mõni auväärne peremees või "vend", kas siis kohalik või kaugemalt. Praost Hunnius olnud Vennastekogudusele vaenulik, õpetaja Krause seevastu käis ka ise seal teenistust pidamas.
Maja oli ühekordne ümarpalkidest lihtne hoone, ühes otsas palveruum, teises majahoidja korter. Hoone tegutses ka vaestemajana. Seal elas alaliselt kaks vanemat naist, kes elatasid end käsitööga ja said vallast abi. Suurte pühade ajal viidi taludest neile paremat toitu. Ühte neist naistest kutsuti Hoone Maarjaks.
1930.-tel viidi laguneva palvela palgid Viru-Nigulasse ja ehitati uuesti üles (Telliskivi ja Kalmuse vahel).
Hiljem kolhoos kohaldas maja korteriteks. 1985. a jaanuaris põles hoone täielikult maha.
Vanaveski talude kohal asusid Pada mõisale kuulunud jahuveskid (Alt- ja Pealtveskid).
Kalda küla rehielamud on rekonstrueerituna mõnes talus kasutusel veel praegugi. Mõlema küla talukrunte piirasid kiviaiad. Karjamaad asusid jõe luhaniitudel, mis iga-aastase suurvee ajal olid üle ujutatud. Rahvas nimetas neid aasudeks.
Aasukaldas on laialt levinud hulgalehine lupiin, millest kolhoosi ajal tehti haljassilo.
Küla maadel Tallinn-Narva maanteest põhja poole asub nn Viikingiasula. Muinasala ulatus lõuna suunas Pada I linnamäeni. Väljakaevamistel on leitud 8. - 10. saj. pärit elamukohti ja ahjusäilmeid. Külas on 3 kivikalmet ja ka kultusekive.
Aasukalda üheks kauniks paigaks on sügav org Vanaveskil, mille tee ääres laiutab võimas looduskaitsealune mänd, tema all on silt "Padaoru mänd" (mis tegelikult asub Padaorus). Siin loobib teele turris käbisid ikka Vanaveski kaunitar.
Aasukaldas olid nii jahu- kui lauaveski. Mitte kumbki pole säilinud, viimase veskiomaniku pere küüditati 1949. a. Tagasi tulles neid enam kodutallu elama ei lubatud. Algul asus seal 1948. aastal loodud kolhoosi "Bolševik" kontor (esimees Jakob Linde), hiljem erinevad üürnikud.
Kui ma õigesti aru sain, siis oli see talu kunagi (1892 - 1902) Vasta kauaaegse õpetaja Jakob Puusepa valduses.
Enne teist ilmasõda oli ümbruskonna peopaigaks Aso (Aasu) talu jõekäär. Suviti oli seal 4 - 5 pidu, milliseid korraldasid V-Nigula vabatahtlik Tuletõrje- ja Maanaiste Selts.
Mängis orkester, tehti näitemängu, naised valmistasid peale muude hõrgutiste ka jäätist.
Kõrgete kallaste kohal hõljus köistee turnimiseks.
Käisid külalisesinejad, näiteks 1934. a Eesti Vabakunsti Rändtrupp maailmameistri Saul Hallopiga (pildil).
Koosseisus olid veel žonglöör, mustkunstnik, universaalartist ja assistent.
Pidude organiseerijad asusid üleval Asu talus (Lass, praegu Samel), kus perenaiseks oli aktiivne Maanaiste Seltsi liige Liisa Lass. Selles talus valmistati suupisteid ja majutati külalisi.
Liisa oli lugupeetud inimene, hea suhtleja ja oodatud pulmades-varrudel.
Tolleaegsed saksad - pastor, köster, apteeker jne, olid sagedased vihtlejad Asu saunas. Pärast aeti juttu samovarist teed juues. Rahvainimene oli ka Maali Viller, kupulaskja Vanaveski talust. Ta käis Pada, Härjapea, Aru, Toomiku, Aasukalda külades haigeid ravimas. Teda nähti sageli teedel arstiriistade kott seljas. Maali oli kirikus eeslauljaks kuni oreli saamiseni. Tal oli seal kohe omaette pink, kus ta igal pühapäeval istus. Tema poja- ja tütretütar õppisid arstideks, tütrepoeg aga päris vanaema muusikaande ja laulis Estonia teatris.
Aasukaldas oli igal perel oma tuttav "saaremees", kellega kaubeldi. Tütarsaarelt pärit kareda häälega Johannes Sürjela oli Lassi pere "sepra". 1939. a sügisel käidi viimast korda, sest nad pidid mujale kolima. Sürjelad läksid Soome läänerannikule.
Mustveest käis kala toomas kaupmees, keda kutsuti Timoskaks.
Siin ja ümbruse külades müüsid nad sudakat (koha) ja ahvenat
Asu talus olid kaubitsejad lausa majasõbrad ja oodatud ööbijad. Eliska magas sohval, Timoska sohva ees maas kotil.
Alates 1965. aastast korraldas spordiselts "Kalev" Aseri Spordiklubi motosektsioon Padaorus Matti Napa (05.05. 1938 - 05.05. 1964) mälestusvõistlusi. Motokrossis osalejaid oli ka välismaalt.
1970-tel rajati Vanaveskile krossibaas koos kohtunike paviljoniga ja sellest ajast hakkasid maikuus võistlused toimuma siin. Meie meestest on krossi sõitnud Vello Kupp Jakob Sistokiga, Vello ja Lembit Rootsid, Arne Gordejev, Arvo Noormaa, Kalju Venski. Julgeid krossimehi oli teisigi, keda ma ei tea. Hilisemad tublid motosportlased on Gert Gordejev ja Keit Kivaste.
Kõik see lõppes koos paviljoni lammutamisega paarkümmend aastat tagasi taasiseseisvumisega kaasnevate muudatuste tõttu.
Aasukalda Linnamäe talust pärit Takjaste järeltulijad Jüri Takjas ja Peep Pihlak on muusikud Rakveres. Käesoleva aasta 20. veebr. otsustas Rakvere Linnavalitsus anda linna teenetemärgi "Rakvere Kroonimärk" kolmele tegusale inimesele. Üks neist oli Rakvere Muusikakooli õpetaja, professionaalne pillimees ja orkestrite looja Jüri Takjas. Teine autasustatu oli meie vallas, Padaorus elav Rakvere korvpalliklubi "Tarvas" peatreener Andres Sõber.
Vanaveski talust pärit Vilude järeltulijad on korduvalt esinenud Viru-Nigula kirikus.
Meie kirikus on juhtunud ka igasuguseid asju. 1900. a suvisel ajal muldas Vanaveski sulane Musteni Toomas kartuleid. Lõunatunniks pani ta parmude ja palavuse käes vaevleva hobuse põllupeenrale sööma. Kui mees tagasi tuli, oli loom kadunud. See oli laupäevane päev. Et pühapäeval peeti esimene jumalateenistus sakstele, siis oli õpetaja Hunnius käskinud kirikut hästi õhutada. Varju otsinud hobune oli jõudnud Nigula vahele kirikaeda ja sealt astunud läbi avatud uste pühakoja müüride jahedusse. Vahepeal pandi kirikuuksed kinni. Küla mehed otsisid hobust igalt poolt - mitte kusagil ! Õhtul kuulsid kõrval elavad Voibergid kirikus kolinat ja trampimist. Kirik kajas vastu, kabjarauad kõlksusid kivipõrandal. Kohale tuli teisigi naabreid. "Mida vaim voib sial olla ?" Mindi õpetajahärralt küsima.
Hunnius tuli, kõik kuulatasid ukse taga. Siis õpetaja teatas, et kurat on kirikusse läinud. Ta läks oma tuppa tagasi, tuli uuesti talaaris ja piibel käes. Kutsus veel köstri ja käskis teda kui vanemat meest ees minna. Uks keerati lukust lahti ja ei saanud kaugemale minnagi, sest Vanaveski tubli künniloom tuli puhanult vastu. Hiljem pandi õhutamise ajaks varbsein ukse ette. (Selle loo jutustas Marie Kõrvek).
Aasukalda mäeveerul elas Pauliine Tauer (1891 - 1989), ladusa jutuga murdekeeletundja, kes pea 30 aastat tagasi rääkis veel meie esivanemate "kova kanget pohjaranna kielt"
"Mina kudusin angerja rüsade maa-aedasi. Kakskümmend viis silma korge, viis ja rohkem sülda pikk. Niit oli kaluse ümber, käbiga kuoti kaluse piale. Rüsa kered olid tihist tehtud . Luogad olid puust. Kui paulule sai panna siis mina paulutasin. Kaks nielu oli. Angerjas läks jo savaga ies menema. Tagurpidi ta tagasi ei osand tulla. Nenast oli ta õrn, nenast sai täda tappada ... ". (Pauliinet intervjueeris Helmut Elstrok).
Pauli poeg Julius on pärinud emalt sorava jutuoskuse. Tema teise poja poeg Kalev Tauer samast külast omab lüpsikarja "Aasukalda Farm OÜ", kus on 50 lehma ja ca 30 noorlooma.
Vanaveski kõrged kaldad on talvel rõõmupaigaks, kus saab teha pika liu ja vastlasõitu.
Veidi üle 20. aasta tagasi toimusid suvel, all jõe ääres idapoolsel platsil jaanipeod köieveo, kotijooksu ja igasuguste trikkidega. 2010. a aprillis oli siin suurvee üleujutus nii, et silm silda ei seletanud.
2011 a oli külas 25 elanikku, peresid kümmekond. Muuseumile andsid külast andmeid Enn Samel, Pauliine Tauer, Ennu tütred Urve ja Eha tõid tänuväärset lisateavet. Nende vend Nigulas Samel on Tallinna Tehnikaülikooli professor. Samelite talukoht on olnud konkursi "Kaunis kodu" võitja ja alati heakorrastatud.
Aasukalda tegid eripäraseks veskid, palvemaja, motokross. Siiani on ajatuultes püsima jäänud vana kaitsealune mänd. Üle kõige neist on aga emotsionaalses mõttes Vanaveski org, mis (kes) meelitab suveööl jõeudus suplevate haldjate, toomeõite uimas hõiskavate ööbikute ja kukulindudega kohale romantikuid. See aeg on käes.
Kasutatud E. Rajari "Omane ja armas"
