Abiturientidel algas eksamiaeg
Ülejäänud kahe puhul on noorte endi otsustada, kas sooritada see riigi- või koolieksamina. Vahe on selles, et riigieksamite tulemuste alusel pääseb kõrgkooli, koolieksamid aitavad vaid õppeasutuse lõpetada. Samas on oma õpetajale, kelle nõudmised teada, pisut lihtsam oma tarkusi näidata. Ühe viiest eksamist võib asendada uurimis- või praktilise tööga. Mis aines teadmisteproov läbida, on iga õpilase enda valida, vaid emakeeleeksam on kõigile lõpetajatele kohustuslik.
Eestikeelsete gümnaasiumite lõpetajad alustasid eksamimaratoniga sel aastal 30. aprillil. Esimesena sooritati, nagu ikka, kohustuslik eesti keele eksam, mis seekord hoopis teistsugune, paljude jaoks isegi hirmutav. Kui siiani on abituriendid aastaid emakeeleaalaste teadmiste näitamiseks kirjandi kirjutanud, siis sel aastal koosnes eksam kahest osast - teksti mõistmisest ja teksti loomisest. Kõigepealt tuli valida üks neljast algtekstist ja selle alusel kolmele küsimustele vastata, igale 50-100 sõna, seejärel vähemalt 400-sõnaline arutlev kirjand kirjutada ja sellele sobiv pealkiri mõelda.
Kell on kümme minutit kümme läbi. Murelikud näod kummarduvad tekstivihikute kohale.
Esimene valiktekst oli ema ja poja suhetest rääkiv Arvo Valtoni novell, teine Eero Raun Tambergi luuletus „Maailmavaade", mis võrdleb parteide tegevust ja liikmeks värbamist Nõukogude ajal ja tänapäeval. Kolmas algtekst oli Ilmar Raagi essee „Milleks kaitsta eesti kultuuri?", neljas Priit Põhjala artikkel keelevigadest. Kirjandi võis kirjutada põlvkondadevahelistest erinevusest või maailmavaate kujunemisest, võis arutleda eesti kultuuri säilitamise vajalikkuse ja võimaluste või õigekirja üle.
Saku Gümnaasiumis, nagu kõikjal Eestis, algas eksam kell 10. Aga juba pool tundi varem oli koolimaja fuajee murelike ja ootusärevate nägudega noori inimesi täis. Veerand tundi enne „õiget aega" hakkasid komisjoni liikmed abituriente, keda sel aastal 56, ja varasemaid lõpetajaid, kes eksamit veel kord teha tahtsid (kokku kolm inimest), aulasse laskma. Viis minutit enne kümmet olid kõigil kohad leitud. Veel veidi ootamist, kuni raadiost kõlas haridus ja teadusministri Jaak Aaviksoo lühike tervituskõne. Seejärel jagasid komisjoni liikmed - välisvaatleja Eevi Roos, direktor Ulvi Läänemets, õppealajuhataja Merike Toompärg, klassijuhataja Taivi Õigus ja emakeeleõpetaja Veiko Klaan - algtekstid ning mustandite-puhtandite lehed laiali. Murelikud näod kummardusid paberite kohale. Läks lahti!
Emakeeleõpetaja Veiko Klaan:
Uus eesti keele eksam oli nii oodatud kui ka ootamatu. Oodatud sellepärast, et oma vääramatuses ta muudkui lähenes - ja kaua sa ikka jõuad oodata. Ootamatu aga oma lõplikus kujus.
Kuna seda eksamit on ette valmistatud terve igavik ning eksamikeskus on väga enesekindlalt tõrjunud igasugust kriitikat, terve mõistuse seisukohalt tulnud mõtteavaldusi, olid ootused üpris suured. Esimese ehmatuse tõid kirjandi teemad: kolm neljast olid peaaegu sõnasõnalt kattuvad nendega, mida kasutati kas eelmiste aastate katseeksamil või varasemates harjutustes. See tekitas küsimuse, kas eksamikeskusel polegi midagi rohkemat välja pakkuda, et juba esimeses töös hakatakse ennast kordama. Järgmiseks aastaks on jäänud siis veel meedia ja keskkonnateema ning sellega on eksamikeskus selle eksamivormi ammendanud. Loodan, et mu järeldus on ennatlik ning tegemist on lihtsalt kokkusattumisega (mida sellise tähelepanu all olevalt töölt küll oodata ei oleks osanud).
Lugemisülesanded toetusid Arvo Valtoni novellile „Reetmine", Eero Raun Tambergi luuletusele „Maailmavaade", Ilmar Raagi esseele eesti kultuurist ning Priit Põhjala artiklile keelevigadest. Kaks esimest paistavad silma keerukuse, viimane pigem konspektiivse sisu poolest. Ilmar Raagi esseele on nähtavasti tugevat mõju avaldanud lühendamine, sest konkreetset vastust pealkirjas olevale küsimusele, milleks kaitsta eesti kultuuri, nagu ei saagi.
Ühesõnaga - müts maha nende ees, kes selle eksami tegid. Aga samas on mul hea meel, et mina nende hulgas polnud.
Oleks väga huvitav teada, kuidas meie haridusministril eksami sooritamine õnnestus. Ei tea, kas tema punktisumma avalikustatakse? Kas tema kirjandit tulevikus ka kuskil lugeda saab?
Abiturient Margit Jõerand:
Niisugune eksami ülesehitus, kus on lisaks tekstiloomele vaja täita ka lugemisülesandeid, meeldib mulle rohkem kui täispika kirjandi kirjutamine. Teksti mõistmise osa annab ka nendele õpilastele, kellel ei ole kirjutamisoskus kõige parem, võimaluse häid punkte saada. Minu jaoks on teksti analüüsimine kergem kui teksti nullist loomine - seega ei oleks tahtnud mitte mingil juhul pikka kirjandit kirjutada.
Selle aasta teemade üle võib veidi nuriseda - teemad olid küllaltki ühetaolised ning valikuvõimalus jäi väikeseks. Mina analüüsisin Ilmar Raagi esseed ning kirjandi kirjutasin sarnasel teemal - arutlesin, kus näen eesti kultuuri varitsevaid ohte ning tulevikuväljavaateid.
Abiturient Martin Varrand:
Uus eksami ülesehitus on pigem parem, kui oli varem - kirjandi kirjutamine pole minu tugevaim külg. Kaheosaline eksam annab võimaluse hea hinde saamiseks ka neile, kes kirjandis tugevad ei ole. Tekstianalüüsi tegin eesti kultuuri teemal - mis on meie kultuuri tugevused ning miks peaksime oma kultuuri kaitsma. Kirjandi kirjutasin maailmavaatest - mida tähendab minu jaoks mõiste maailmavaade ning kuidas ma seda endal kujundan.
Kõik oli jõukohane, ei oska midagi negatiivset eksami juures välja tuua. Enda tööga jäin enamvähem rahule. Arvan, et kirjand läks mul hästi, aga lugemisülesannete puhul nii kindel ei ole.
Abiturient Mette Õun:
Arvan, et sellises formaadis eksam on parem neile, kes ei ole väga osavad kirjandi kirjutajad. Mina oleksin tahtnud pigem kirjandit kirjutada, sest tunnen, et uues formaadis läheb mul punkte kaduma lihtsalt seetõttu, et ma pidin end erinevate ülesannete tegemiseks pidevalt ümber lülitama ja tähelepanu hajus. Vana formaadi juures meeldib mulle ka see, et teemasid on tunduvalt rohkem ja eri valdkondi on võimalikult laiahaardeliselt esindatud. Selle eksami puhul oligi peamine puudus, et teemad olid küll etteaimatavad, aga ometi liialt „ühte auku". Kirjutasin nii lugemisülesanded kui kirjandi teemal "Maailmavaade". Usun, et võin oma tööga rahule jääda, sest mul vedas ja teemasid nähes oli valik kohe selge. Aega jäi pigem puudu kui üle - kirjutasin enam-vähem kuus tundi ning põhjalikult kontrollida oma tööd ei jõudnudki. Seega arvan, et kindlasti ei peaks senist kuuetunnist eksamit lühendama. Samuti leian, et aus oleks sisse tuua 15-20-minutine paus, mis ei läheks selle kuue tunni arvelt maha - mõtete kogumiseks ja söömiseks.
Üldiselt usun, et ka uus formaat on igati põhjendatud ja tagab võimalused kirjutaja oskuste hindamiseks, kuid eksam peaks olema aus iga kirjutaja suhtes ja hõlmama laiemalt erinevaid teemavaldkondi.
