Igal aastal on ses midagi erinevat ja midagi erilist. Tänavusest jäi meelde veidi krõbedam õhtu, laulud mõisasaalis ja vilkuvad tuled kuusepuul. Kõige tähtsam on aga see, et maad kattis valge lumevaip, mis teebki selle aja nii eriliseks ja veidi saladuslikuks, sest siis algab ju lastele päkapikkude aeg. Kontserdilgi kõlasid enamuses laste lustlikud talve- ja jõululaulud.

Ja internetist võib rahvakommetest lugeda järgmist: vanadel eestlastel erilisi advendikombeid ei olnud, käidi vaid advendipühapäevadel kirikus, lauldi Issanda auks laule, mis olid seotud jõuludega. Tänapäeval levinum  advenditava on seotud päkapikkudega, kes öösel on toonud maiustusi-kingitusi ja hommikul ärgates avastatakse  neid susside-sokkide seest.  Advendikombeid ja ootusaega sümboliseerivad Petlemma täht, advendiküünlad, advendikalender. Paljude koduakendel võib näha põlemas küünlaid, mis enamuses on elektrilised. Kuigi advendiküünlajalg on nelja küünlaga, siis kaasaegemad on seitsme küünlaga. Kaubandus-, äri ja poliitiline maailm kasutab aktiivselt advendiga seonduvat.  Südamlike soovide ja värvika reklaamiga on küllastatud nii asulad kui linnad. Kõik viitab sellele, et oodatakse jõule.

Advendipühapäeva värvus on valge ja süüdatakse valge küünal,  mis on Kristuse värv ja tähendab puhtust ning armu. 2. – 4.  advendipühapäevade värv on violetne ja süüdatakse violetset värvi küünlad, mis tähendab patukahetsust, ootust ja paastuaega.

Advent on eesti kirikukalendris liikuv tähtpäev, mis tähendab tulemist ja tuleneb ladinakeelsest sõnast "adventus".