Aiandussõbrad Teelahkme talu lopsakas aias: Võhiku teeb aia liigirikkus lausa abituks
Kõrgete liiliate vahel liikudes võib laps end tõesti lillemetsa sattununa tunda. Selle küngastel laiuva aia on loonud Aire Perk.
Igal aastal valib Võru valla heakorrakomisjon välja kaunid koduaiad, mis väärivad tunnustust maakonna ja isegi üleriigilisel konkursil, aga ka selle komisjoni liikmete oma aiad on imetlust väärt. Võib südamerahuga öelda: „juurdlust" toimetavad asjatundjad.
Heakorrakomisjoni suvine töönõupidamine toimub sedapuhku kunstiõpetaja ametit pidava Aire Pergi juures.
Peale Ülle Raudnõmme on aiatoimetuste kõrvalt kokkusaamiseks aega näpistanud Helvi Vildo, Helgi Moisto, Riina Laanelepp ja Merle Tarrend. Ainult see annab ka ajakirjanikule võimaluse aeda uudistama trügida, sest aia omanik on otsekohene: sellest aiast üksi sobib lugu teha ehk kümne aasta pärast, mitte varem.
Selgub, et kirjutamisainest oleks siiski praegugi küllalt. Aiandusvõhiku teeb Teelahkme talu aia liigirikkus lausa abituks. Seepärast mõjub kosutavalt, kui isegi kolleegid-konkurendid küsivad mõne puhmakese juures: mis see sul on? Ja seal neid ikka on. Kui palju erinevaid liike, ei söanda Aire Perk öelda. Kui ta Räpina aianduskoolis käis, tekkis tal korra mõte oma aiast lõputöö teha, aga õige pea selgines arusaam, et lihtsam on uut aeda kujundada kui enda oma kirjasõnas üles tähendada.
Selles aias on kõike, arbuusist ja lopsakast ubapõõsast virsiku- ja aprikoosipuuni. Tooni annavad aga liiliad, tõesti väga erinevates ja kirgastes toonides.
„Liiliad on nii kuninglikud. Tahtsin endale tõestada, et saan nende kasvatamisega hakkama," põhjendab Aire Perk oma kiindumust.
Perenaine - aia ehe
20 aastat on ta selle aia rajamisele pühendanud ja ega lõppu paista. Oma mõte muutub, aiamood muutub ja uued ihaldusobjektid jäävad silma. Ülle Raudnõmm täiendab kõrvalt, et andunud aiapidaja läbib tahestahtmata järgmised etapid: ahmib esialgu kõike kokku, kuni aed kasvab üle pea, seeläbi õpib lõpuks valima ja ka „ei" ütlema. Uuendust vajab aed aga aeg-ajalt ikka - seepärast ei ole vaja teab kui elavat ettekujutust, et luua pilt sellest, kuidas aiasõbrad lillelaatadelt ja kollektsioonaedadest koju sõidavad...
Ikka on ostukorvis pigem rohkem kui vähem. Aire Perk juhib kaaslased sujuvalt aiaossa, mida võib nimetada lilleehtes tarbeaiaks.
Seal on pojengi ja liilia kõrval sõbralikult till, hernes ja sõstrapõõsas.
Oma sõnul proovib ta sealt lilli välja suretada, ja et uut kiusatust ei tekiks, üritab iga lapikese kohe juurviljaga täita. „Et ikka midagi süüa ka oleks," naerab ta.
Euroopa Liit ja piiride avanemine on aiapidajate õhinat vahepeal tublisti õhutanud. Nüüd on küll jõudnud pärale teadmine, et ennekõike võib meie oludes loota Eestis ja Lätis kasvatatud istikutele. Need kestavad kliima kiuste.
Teelahkme talu aiale annab palju juurde ka looduslik künklik maastik. Kõik on pervel ju paremini imetletav kui tasasel maal. Eraldi tähelepanu tõmbab maja juurest looklev maakividest tee, mille perenaine on kolme aasta jooksul oma kätega rajanud. Selle juures Aire Perk tõesti ei kõhkle ka ise uhke olemast.
„Ärge sinna vaadake! Seal on mets ja naat. Seal on vaja umbrohutõrjet," hõikab aiaomanik korraga. Silm ei seleta mingit naati, aga oletame, et siis on üks koht, millele aiapidaja praegu mitte, aga kümne aasta pärast osutab: vaadake sinna! Kõik muu loob tunde mõnusast lopsakusest, milles on harmooniliselt kõrvuti väga ootamatud isendid ja kus aia omanik tunneb end nagu oma väikses kuningriigis.
Kui Aire Perk kuuleb küsimust, mis on tema aia ehe, pahvatabki ta rõõmsalt: „Mina ise. Kui ei oleks mind, poleks ka aeda."
Täiendust oma koduaeda saavad Võru valla aiandussõbrad taas hankima minna 1. augustil, kui on plaanis järjekordne ringreis. Huvilised on oodatud registreeruma!
