Ain Aasa: põllubrigadirist tippjuhiks
Eksivad need, kes arvavad, et ühe suurettevõtte juht istub uhkes kabinetis ja sõidab ringi vinge maasturiga. Tagasihoidlik töötuba kunagise Estonia kolhoosi 1982. aastal valminud kontorihoone teisel korrusel räägib Ainist nii mõndagi. Kaks ja pool tundi vestlust avavad loo peategelast veelgi. Tegemist on mehega, kes eelistab tühja jutuajamisele tegusid ning on loomult tagasihoidlik.
Üdini kohalik poiss
Ain on üdini kohalik poiss. Sündinud Türil, kasvanud Retlas, koolis käinud Oisus, Türil ja Tartus. Seejärel tuli kodukanti tagasi. CVd pole tal kunagi olnud vaja koostada, sest kogu aja on ta samas ettevõttes töötanud, vaid majandi nimi on vahepeal veidi muutunud.
„Lasteaias ma ei käinud. Vanaema oli see, kes meil vanema vennaga silma peal hoidis ja kõikvõimalikke elutarkusi õpetas. Vanavanematel oli olnud suur seitsmekümne hektari suurune talu. Vanaisa sai 1944. aastal surma, vanaema oli korralik taluperenaine, temal neid tarkusi jagus. Vaid üht ta ei õpetanud– söögitegemist – sellega olin kõrgkoolis alguses päris hädas,” muheleb Ain meenutades. Viimastel aastatel kokkab ta kodus hea meelega.
„Vanemad töötasid mõlemad Estonia kolhoosis. Isa oli masinamees, ema oli küll õppinud agronoom, aga pidas paremaks laudas tööd teha. Võin julgelt öelda, et olen pärit töölisklassist,” lisab ta.
„Kooli tulin Oisu. Siinne koolihoone oli mõned aastad enne seda valmis saanud ja kool Retlast siia üle kolitud. Ega ma mingi eriline aktivist polnud, pigem selline tagasihoidliku loomuga. Maatööd said juba maast madalast selgeks. Tahtsid või ei, neid tuli ikka teha - ega siis keegi allahindlust teinud! Koolilapsed töötasid täiskasvanutega võrdselt, heinatöö lõpetati vahel alles ööpimeduses.”
„Kui käisin Türil keskkoolis, pidime igal sügisel paar nädalat kartulipõldudel veetma. Kord olime Kirnas kartulit võtmas. Meile pinginaabriga mõõdeti selline maatükk, millel peale suure lombi midagi polnud ja kartulit me võtta tol päeval ei saanudki. Põllule toodi lõunat, mille maksumus arvestati töötasust maha. Kuna meil tasu polnud, pidime järgmisel päeval lõunasöögi eest hoopis juurde maksma,” meenutab Ain.
EPAst Estoniasse
Aga miks just agronoomia eriala?
„Ega ma täpselt mäletagi. Tean, et alguses oli plaan minna ülikooli bioloogiat õppima, siis aga astusin põllumajanduseakadeemiasse agronoomiat õppima. Lõpetasin kooli ja töötasin lühikest aega 1986. aastal Estonias agronoomina, siis läksin sõjaväkke. EPAs oli nii, et kui kursusel pidu peeti, siis olid pooled pidulistest need, kes sõjaväes käinud ja pooled olid seal käimata. Mingil hetkel jõudis jutujärg ikka sõjaväelugude juurde. Mõtlesin siis, et kui minulgi sõjaväes käidud, saan ise ka nendel teemadel kaasa rääkida,” räägib Ain.
„Õnneks oli sõjaväes olemise aeg kõrgkoolilõpetajatel pool aastat teistest lühem. Esimene pool aastat koolitati minust Moskva lähistel radist, edasine aasta möödus Mordvamaal. Raske oli põhilisest selle pärast, et vähe sai magada. Kui kaks kuud enne teenistusaja lõppu pakuti võimalust koju puhkusele sõita, haarasin sellest pakkumisest kinni. Pikal rongisõidul sai ennast vähemalt korralikult välja magada.”
„1988. aastal olingi Estonias tagasi. Toonane legendaarne majandijuht Heino Marrandi küsis, kas tahan agronoomi ametikohale tagasi. Vastasin, et see pole tähtis. Nii sai minust põllubrigadir. Aastakese sain Heino Marrandiga koos töötada. Eks temast liigub igasuguseid legende, mis aastatega aina suuremaks paisuvad, kuid minu arvates oli ta äärmiselt sihikindel juht.”
„Tol ajal töötas majandis pea tuhatkond inimest, ainuüksi ehitusmehi oli üle saja. Tänaseks on see arv pea kümnekordselt vähenenud, tootmisnäitajad aga kasvanud. Tehnika on muutunud võimsamaks, lihtsat põllutöölist on vaja harva.”
Kriise on olnud ennegi
Kui pärin Ainilt, kuidas saab üks Eesti suurimaid piimatootjaid hakkama möödunud aastal alanud piimahinna langusega, siis tunnistab ta, et raske on. Aga see pole esimene kriis, mis tal juhina ületada on tulnud.
„2007.–2008. aasta majanduskriisi ajal küsisin endalt, kas olen ikka õige elukutse valinud. Ma ei usu, et meist ühelgi pole selliseid hetki olnud, kui kahtled. Seda pole olnud, et oleksin tahtnud töökohta vahetada. Lihtsalt raske on olnud. Pangad nõudsid laenude tasumist, uusi laene ei saanud, investeeringud tuli katkestada, palkasid vähendada– seda polnud lihtne teha,” tunnistab ta.
„See, et me oleme suured, ei tähenda, et me teistest paremad oleksime. Samuti ei tähenda see, et teistest halvemad oleksime,” tõdeb Ain. „Loomulikult on meil mõnevõrra lihtsam kui neljakümne lehmaga väiketootjal. Kui aga madal piimahind näitab tootmispoole aruannetes juba mitu kuud järjest miinust, siis kaua me vastu peame? Pool aastat? Aasta? Lehmadele ju ei ütle ,et sööge vähem, kulusid nende arvelt ei vähenda. Selge, et tänavu investeeringuid teha ei saa, aga tulevikku vaadates oleks tarvilik ehitada üks noorkarjalaut ja kuivati. Ning tehnika vajab pidevalt uuendamist.”
„Inimesed on meil tublid. Oleme püüdnud ka töötajaid tunnustada ning nad korrakski kodust kaugemale sõidutada. Üle-eelmisel aastal käisime Rootsis, eelmisel aastal Jurmala SPAs. Tütarettevõte Kabala Agroon aasta-aastalt parandanud oma tulemusi, preemiat väärivad sealsedki töötajad.”
Igatseb metsikutele rännuteedele
„Kogemusi oleme käinud tööalaselt vahetamas Saksamaal, Soomes ja Lätiski. Viimased arenevad piimatootmissektoris üsna jõudsalt, seal on ka riigi toetus mängus. Leedukad selle eest on asunud Baltimaade piimatöötlemise turgu jõuliselt enda kätte haarama. Tänasel päeval mõnda suurt kauplust külastades ei oska me peaaegu kunagi arvata, milliselt tootjalt on piim sinna poodi jõudnud. Meie pikaajaliseks partneriks on Valio, kellega uuendatakse lepingut igal aastal.”
Puhkamisest. „Mul on olnud võimalus puhata erinevates maailma paikades. Siiski on hinges igatsus kooliaegsete matkade järele, mis viisid suure kodumaa jõgedele ja avarustesse.
Loodan, et saan kunagi käia ära Kamtšakal. See on nii-öelda üks rännuunistus. Tööalaselt usun, et ajad muutuvad. Eks igal äritegevusel ole omad riskid. Põllumeest kiusavad kehvad ilmad ja madalad kokkuostuhinnad, aga oma tööd tehes oleme neist riskidest teadlikud ja loodame alati võitjaks jääda, see poleks mitte esimene üle elatud kriis,” on Ain optimistlik.
