Aivar Kroon: Kellel on Haapsalus hea elada?
Pidin tõdema, et oleme tegutsenud pigem vastupidises suunas, saates õpilasi aastaks vahetusõpilasena maailma eri paikadesse ja mõned vanemad peavadki nüüd oma järeltulijatel külas käima mitme maa ja mere taga, kuna kauge elu osutus nii ahvatlevaks ja huvitavaks.
Ka klubi selleaastane algatus anda parimale gümnaasiumilõpetajale matemaatikas stipendium, on just suunatud andeka õpilase edasiõppimiseks. Ühesõnaga, jäin vastamisel hätta ja küsisime sama küsimuse saalis olnud noortelt. Enamik noori arvas, et nad ei seo lähitulevikus oma elu Haapsaluga. Üks vastus oli üsna intrigeeriv: kui kool lõpetatud ja elus midagi saavutatud, võib ju siia tagasi tulla, nii umbes 40-aastaselt.
Tundub väga valus vastus. Ka klubis stipendiumikandidaatidega vesteldes andsid peaaegu kõik kas otse või läbi lillede mõista, et nad ei seo oma tulevikku Haapsaluga ning pärast kooli lõpetamist siia tagasitulek oleks pigem suur juhus.
Samas kui mõtlesin tagasi oma koolilõpuaegsele ajale, siis tegin ju ise täpselt samamoodi. Pärast ülikooli elasin kuni 40. eluaastani pealinnas (tõsi, sidemed Haapsaluga jäid ja vahepeal sai ka nii mõnigi ettevõtmine siinkandis ette võetud) ja alles nüüd võin oma kodulinnaks taas pidada Haapsalut.
Samuti kui mõelda tööjõuturule Haapsalus, siis on teatud palgatasemini töötajate puudus, teatud tasemest aga on ennast väga raske rakendada. Julgeksin öelda välja mõtte, mis saab kindlasti tugeva vastuseisu: tänases olukorras on linnale oluliselt kasulikum, kui siia saabub keskealine ja elus edasi jõudnud inimene, kui võtta sama inimene vastu 22-23-aastaselt pärast ülikooli lõpetamist. Praegu on värskel spetsialistil ennast peaaegu võimatu rakendada, kuna oma ettevõtmise loomine on raske ja ettevõtetes puudub praktiliselt vajadus noorte spetsialistide järele.
Pikemalt loe Läänlasest.
