Aivar Sõerd: Avaliku sektori palgapoliitika ei tohi kujuneda palgaralli eestvedajaks
Palgatõus on aga paratamatu. Paljudes valdkondades on terav puudus kvalifitseeritud töötajatest, tööhõive on kasvanud peaaegu buumiaegsele tasemele ja tööpuudus on kiiresti vähenenud. Tööga hõivatute kasvu aga lähiajal ette näha ei ole, seega heade töötajate järele kasvab nõudlus jätkuvalt. Kui ettevõtetel on puhvreid, siis mõnda aega on võimalik palku tõsta kasumimarginaali vähendamise arvel, perspektiivis aga ei saa ettevõtted riskida konkurentsis allajäämisega.
Ettevõtete kasumimarginaalide vähenemisel pikemas perspektiivis on oht, et tootmine liigub riikidesse kus kasumlikkus on suurem. Sinna lähevad ka kapital ja töökohad. Ilmeka näite saab tuua veonduse ja laonduse valdkonnast, kus palgakasv teises kvartalis oli üks kiiremaid, ulatudes 15 protsendini. Kui me aga vaatame majanduse kahanemist valdkonniti, siis suurima panuse andis just veondus ja laondus, kus lisandväärtuse vähenemine oli suurim - 25 protsenti.
Jätkusuutlik ei ole samas ka olukord kus madalamalt tasustatud töökohtadel on täiskohaga palgatöötajal keeruline igapäevaselt toime tulla. Viimaste aastate inflatsioon on olnud tuntav ja paraku kõige kiiremini on kasvanud kulud elektrile ja toidule, ehk vältimatutele kuludele.
Lahenduseks saab olla tootlikkuse kasv, mis omakorda sõltub sellest kui palju ettevõtjad julgevad ettevõtte arengusse investeerida praeguses raskesti ette ennustatavas majanduslikus olukorras. Vajalikud on muutused majanduse struktuuris selles suunas, et kasvaks teadmiste mahukate majandusharude osakaal. Uued seadmed, tarkvaralitsentsid, kaasaegsed tehnoloogiad ja turundus nõuavad investeeringuid ja lisakapitali.
Kui erasektoris on kasvanud nii nominaal- kui ka reaalpalk, siis avalikus sektor elas kriisi järgselt üle tuntava palgakärpe ja alles eelmisel aastal jõuti summaarselt kriisieelsele tasemel. Avalikus sektoris palgatasemeid korrigeerimata süveneb palgalõhe erasektoriga. Nii on näiteks aastatel 2009-2012 õpetajate palk kasvanud aeglasemalt kui Eesti keskmine. Kui aastal 2009 oli munitsipaalkoolide õpetajate palgasuhe Eesti keskmisesse 104%, siis eelmisel aastal oli see 92% ja tänavu ei ole olukord paranenud. Rohkem on tööjõukulud kasvanud sihtasutustes ja avalik-õiguslikes asutustes, kus tööjõukulude katmiseks on lisaks riigieelarvele ka teisi allikaid.
Avaliku sektori palgapoliitika ei või kujuneda palgaralli eestvedajaks, küll aga võiks eesmärk olla palgalõhe ja konkurentsierinevuse vähendamine erasektoriga. Kui järgmisel aastal prognoositakse erasektorile üle 6 protsendilist palgakasvu, siis riigieelarves planeeritav avaliku sektori palgakasv peaks jääma vahemikku 4-5 protsenti, selleks et riik ei hakkaks kruvima konkurentsi. Täiendavate vahendite eraldamine eelarvest on põhjendatud, kui ministeeriumidele ja nende poolt hallatavatele asutustele seatakse ka eesmärgid pakutavate teenuste kvaliteedi osas. Jätkuvalt on üheks täiendavate vahendite tekitamise allikaks bürokraatia vähendamine ja teenuste optimeerimine.
Riigieelarve läbirääkimistel on ministeeriumid tööjõukuludeks esitanud lisataotlusi üle 130 miljoni euro. Paratamatult tuleb suurem osa nendest tagasi lükata. Realistlikum oleks eelarvekavas ehk võimalik leida suurusjärgus 20 miljonit eurot, millega saab katta 3-5 protsendi vahemikku jääva palgakasvu.
Suuremad ootused on kindlasti avaliku korra ja julgeoleku valdkonnas, kus võrreldes 2008 aastaga on palkade langus olnud suurim. Avaliku sektori sees on suhteliselt madalamalt tasustatud ka haridus- sotsiaalse kaitse ja kultuurivaldkond.
Kokkuvõtteks tuleb arvestada sellega, et tänase teadmise juures on majandus aeglustumistsüklis, riigieelarve kulud kasvavad ka ilma palgatõusuta kiiremini kui tulud ja tänavuse hea maksulaekumise taga on mitmeid ühekordseid tegureid, näiteks dividendidelt laekunud maksutulud, mis ei pruugi järgmistel aastatel samas mahus korduda.
