Valisin alguses geograafia − tundus selline apoliitiline ja huvitav, kujutasin end geograafina ette −, aga sealt visati mind kolmandal aastal välja. Mitte seepärast, et ma poleks suutnud geograafiat õppida, vaid läksin sõjalise õpetuse ohvitseridega tülli. Pärast sõjaväeteenistust pidin valima kaugõppe, sest mul oli juba pere. Aga geograafias kaugõpet ei olnud. Ajalugu mind huvitas ja otsustasin, et õpin lihtsalt hariduse pärast − selleks, et ajaloost rohkem teada. Ma ei kujutanud esialgu ette, et sovetiajal oleks sellega midagi peale hakata olnud. Lõpetasin 1987. aastal − mul ei tulnud punast ajalugu kirjutada, st ennast kompromiteerida. Samas, eks ma nõukogudevastane olin ja nii ehk nii oleks katsunud võimalikult vähe jama kirjutada.

Aga kuidas toimus spetsialiseerumine ja ajalooperioodi valik?

1985. aastal läksin siiski laborandina tööle teaduste akadeemia ajalooinstituuti, sest seal töötades jäi rohkem aega kõrvalt õppida. Mind tõesti huvitas esimene iseseisvusaeg. Tundus, et tegu on kõige rahvuslikuma perioodiga − oli võimalik oma maailmavaadet realiseerida just seda uurides. Minu juhendajaks sai Heino Arumäe, kes mind ka palju mõjutas − tema kandis nimelt eesmärki, et kuna tsensuuri tõttu ei saa me päris tõtt kirjutada, siis katsume tõe poole liikuda väikeste sammudega, igas järgmises tekstis jälle mingid uued faktid välja tuues. Seal suhtlesin palju ka Hannes Walteriga, kes mind samuti oluliselt just ajalooteaduslikult kasvatas, küll mitte enam ideoloogiliselt − nõukogudevastane ja eestimeelne olin juba siis päris kindlalt.

Kas teil on olnud ka otseside, n-ö füüsiline kokkupuude sõjaeelse Eesti Vabariigiga?

Eks see side, sild, on vanemate kaudu olemas. Mu 1927. aastal sündinud ema Vilma Valge (neiuna Mölder; sündinud Tudulinnas, noorena elanud Arukülas Mäetaguse vallas − T.K.), kes oli Kiviõli 1. keskkoolis matemaatikaõpetaja, oli kultuurihuvidega, rahvuslikult mõtlev, ning eks ta mulle rääkis Eesti Vabariigist. Mäletan, et see võis olla, kui olin 4-5aastane ja olin korra miskit pahandust teinud, siis joonistasin emale ühe pildi, et teda leebemaks teha. Seal oli mingi maja lipuga. Ema ütles, et see pole üldse Eesti lipp − Eesti lipp on sinimustvalge! Mul on, muide, olemas mitmekümnetunnine salvestis ema mälestustega ajast enne 1940. aastat.

Kas meie pilk tollasesse aega on liiga idealiseeriv või oleme praeguseks juba realistlikuma meeleseisundini jõudnud?

Mõningaid asju vaadatakse suhteliselt realistlikult, mõningaid kritiseeritakse üle ja mõningaid idealiseeritakse.

Ajaloolase pilguga − mis on teie seisukohast Eesti riiklusele praegu suurim oht?

Eestlusele ja Eesti riiklusele suurim oht on meie seesmise enesekindluse puudus.

Loe täispikka intervjuud Põhjarannikust.