Ajalooveerg: Vändra-kandi suurimad töösturid
Õpingud Tallinna Tehnikumis jäid aga sõja puhkemise tõttu pooleli. Läks vabatahtlikuna Vabadussõtta, kus teenis telegraafiroodus. Koju naasnuna sai temast isa abiline ja hiljem tööstuse juht. 1941. aastal saadeti ta Venemaale Sverdlovskisse. Süüdistuses seisis: tööstur, Kaitseliidu sideülem ja vaps. 1944. a. märtsis vabastati tervislikel põhjustel.
Koju saabudes töötas ta mitmetel ametikohtadel, aga kõige kauem oli ametis kohalikus Tarbijate Kooperatiivis. Ta oli väga aktiivne seltsielu edendaja, mängis näidendites, tuntud naljamehena oli üritustel seltskonna lemmik. Tegutses kaua aega Vändra Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu peamehena.
Vändra Uudised 11. veebr.1937 kirjutab peamees G. Jaansoni lahkumisest tuletõrjest suure pealkirja all ,,Vändra tuletõrje juhtiv tegelane lahkub". Sel ajal oli Vändra tuletõrje Pärnumaa suurim ja jõukam tuletõrje, kes peale kõige muu omas kahte mootorpritsi ja täiesti uut tuletõrjeautot. Miks aga Jaanson lahkub, neid põhjusi ei avaldata.
1939. a. ajalehed kirjutavad Jaansoni tööstusest kui Pärnumaa kõige suuremast, täiuslikumast ja moodsamalt sisustatud tööstusettevõttest. Ei olnud vändralastel vaja sõita Pärnusse või mujale, kõik eluks vajalik sai korda aetud kohapeal. Villatööstuses tegid 140 värtnat ja kraasimismasinad ära kõik selle, et lambavillast lõngavihid saada.
Jahuveskis oli kolm paari jahukive, kaks kruubimasinat, tangumasin, viljasorteerija ja viljapeksja. Saeveskis töötas 30-40 inimest. Kuna saeveski tarvitas päevas ühe sülla jagu puid ja puud asusid tööstuse ligidal, ehitas Jaanson kunstliku veekogu, kust tuleõnnetuse korral saaks vett võtta. Elektrivabrik andis oma kahe mootoriga valgust kogu Vändrale, aga 1940. aasta sügiseks lubas ettevõtja panna käiku veel ühe masina, et saaks täiesti korraliku elektrivalgustuse.
Autoparandustöökojas olid olemas kõik vajalikud tööriistad. Just-just pidi saabuma Tšehhoslovakkiast freesija. Töökoja juures asus autode pesemisruum ja sinna juurde ehitati suurt garaaži. Ei puudunud ka auto- ja elektritarvete äri. Ja autod Georgile meeldisid. Iga järgmine oli uhkem kui eelmine. Ja kellele meist autod ei meeldi!?
Kahjuks jäid Georg Jaansonil mitmed plaanid realiseerimata. Kes oskas hingeski arvata, et töö vabriku hea käekäigu eest seismisel nii lühikeseks jääb. 23. juulil 1940. aastal otsustab Riigivolikogu kogu maa võõrandada ja natsionaliseerida suurtööstus. Just 10 päeva enne natsionaliseerimist tasus Jaanson Pikalaenu Pangale ettenähtud laenu osa. Võlg sellele pangale oli 35000 krooni. Omanik küüditati 1941. a. Venemaale ja tööstuses hakkasid tegutsema uued inimesed.
Vahetusid peremehed ja vahetusid valdajad: Pärnu maakonna segatööstuskombinaadi ,,Vasar" vahetas välja kohaliku majanduse kombinaat, siis tuli peremeheks Pärnu puidutöötlemise kombinaat „Viisnurk", siis Türi Metsakombinaat, millele järgnes ,,Folia" jne.
Mõelgem tublidele töösturitele, kui kõnnime mööda Turu tänava äärde jäävast pikast kivihoonest, mille hoovipoolne külg paistab ajahambast puretuna ja meenutab kohati Jaansonite tööstust.
_________________________________________________________
Foto: Tutvu Eesti autoajalooga Eesti Antiikautode Galeriis
Vihtra küla suurim tööstur oli Jaan Reimann
Ta sündis 22. juunil 1862. aastal Enges. Töömeheteed alustas Enge veski möldrina. Abielu veski omaniku tütre Mariega tõi talle kaasa suure varanduse. Rikka mehena ostis ta endale Vihtra vesiveski, kus 6,3 ha suuruse krundi juurde kuulus ka jahu- ja püüliveski. Veidi hiljem hakati veskis villa kraasima ja lõnga ketrama. 32 töölisele andis teenistust linavabrik, mis töötas ümber taludest kokku ostetud leotatud lina. Kogu toodang müüdi Saksamaale. Linavabrikus toodeti veskite jaoks elektrit ja ümberkaudsed talumehedki ehitasid oma taludeni elektriliinid ja said kasutada tasuta elektrit.
1935. aasta suvel hakkasid ringi liikuma jutud, et Jaan Reimann kavatsevat osta senise Suurejõe puupapivabriku koos mitmete kõrvalhoonetega ja juurdekuuluva 30 vakamaa maaga. Juba 1908. aastal oli Suurejõe jahu- ja saeveski ümber ehitatud puupapivabrikuks, milles toodetud puupapp olevat hobustega transporditud kas otse Türil asuvasse paberivabrikusse või Käru raudteejaama. 27. juunil 1935. aastal ilmus Külalehes lugu pealkirjaga „Vändra miljonär ostis Suurejõe puupapivabriku":
"Suurejõe puupapivabrik lõpetab varsti oma puumassi valmistamise, sest vabrik müüdi miljonär Reimannile, praeguse U.-Vändra Vihtra linavabriku ja vesiveski pidajale pärisomanduseks umbes 31⁄2 miljoni sendi väärtuses. Vabriku seismajäämise tõttu jäävad Suurejõe papivabriku töölised, 9 perekonda ilma tööta ja ei tea praegu midagi peale hakata, kuid siiski on neil lootust, et hr. Reimann seda suurt veejõudu kasutamata ei jäta ja peagi selle tööle rakendab. Vabrikus on 260 hobujõuline turbiin, mis töötab ööd kui päevad kolme vahetusega. Peale selle kuulub töösturile jõeäärne põllu- ja aiamaa ning 10 ha metsa..."
Juba sama aasta lõpul oli Reimannil laiaulatuslik kava rakendada võimas veejõud elektri saamiseks. Esialgselt saavat elektrivalguse kogu Suurejõe alevik ja ümberkaudsed külad. Soov oli liini ka otse Vändrasse juhtida. Reimann on valmis siis kohe ettevalmistustöid tegema hakkama Vändra aleviku valgustamiseks, kui selleks vähemalt 40 abonenti soovi on avaldanud.
Jaan Reimann oli väga tagasihoidlik mees, kes ei tahtnud silma paista ei oma välimuse ega rikkusega. Veel tänagi liigub ringi lugu, kuidas miljonäri Tallinna Panga uksest sisse ei lastud. Ta polevat usaldanud Pärnu panka, võtnud sealt välja oma miljonid, et need siis Tallinna panka viia. Uksehoidja, nähes viletsalt riietatud, pasteldes ja hobuse kaerakotiga meest, ajanud teda mitu korda ukse tagant minema, sest sellistele polevat panka asja. Isegi veidi raha pakkunud, et „kerjusest" lahti saada. Jaan pobisenud uksehoidjale: „Kui te mu raha ei taha, lähen teise panka." Ja läkski. Läbi mitmete sekelduste õnnestunud mehel lõpuks oma raha kaerakotist siiski ühte teise Tallinna panka ära anda. See pank saanud 7 miljoni võrra rikkamaks. Uksehoidjale öelnud panga direktor: „Temale olgu meie panga uks alati avatud, sest ta on meie kuldklient."
Jaan Reimann suri 30.04.1950. Ta on maetud Vändra kalmistule.
Suureks abiliseks isale oli poeg Theodor-Adolf, (pildil) kes oli sündinud 1897. aastal. Tööstuse asjaajamiste kõrval juhatas ta ka 1930. aastatel Vändra panka. Tema elutee lõppes 1941. aasta 7. juulil, kui hävituspataljonlased ta oma Suurejõe jahuveskis maha lasksid. Reimann oli siis ainult 44-aastane.