Seisame omavalitsuste reformi lävel. Maavalitsuste kaotamine on juba otsustatud. Küsimus seisab nüüd selles - kas ja kuidas korraldada ümber valdu.

Praegused vallad on kujunenud juhuslikult. Mõisate piirid on määranud ka valla piirid. On pikki, kitsaid, sopilisi ja nurgelisi valdu. Sellepärast oleks tarvilik võtta ette ümberkorraldused.

Ümberkorraldused aga sündigu kindlate põhimõtete järele. Uued vallad tuleks 2-3 korda suuremad kujundada praegustest. Ainukeseks vastuväiteks nii suurele vallale oleks vast vallamaja kaugus üksikutest valla punktides, eriti Läänemaal, kus maa asustatud hõredalt.

Vaatleme lähedalt - mitu korda peab keskmiselt maainimene käima vallamajas aastas.

Tavaline põhjus vallamajja minna on maksude tasumine. Maksud harilikult nõutakse kahes osas - nii siis kaks reisu maksude tasumiseks. Vallamajas asub perekonnaseisuametnik.

Oletame - keskmiselt ühe perekonna kohta on mingi muudatus aastas. Hobusepassi võtmiseks või mõne muu tunnistuse saamiseks arvestame veel ühe käigu. Saime keskmiselt neli vallamajareisi aastas. Kolm neist reisidest võib kohe ära jätta, kui vallavalitsuse töö ümber korraldada. Vallavalitsus võiks maksude kogumiseks, lihtsamate tunnistuste väljaandmiseks jms. tulla kodanikule lähemale. Kuid võib võtta tarvitusele ka teise - veel sobivama mooduse.

Nimelt küla muuta kindlaks omavalitsuse üksuseks. Külavalitsuse koosseisu moodustaks külavanem, kelle valiks kogu küla rahvas teatavaks ajaks. Külavanema amet oleks auamet. Tema võiks vastu võtta makse ja need edasi toimetada vallavalitsusele, ette kanda vallavalitsusele küla hädad ja vajadused ning tarbe korral kokku kutsuda küla täiskogu koosoleku. Vastutasuks tegeliku töö eest võiks külavanem saada sõidupäevarahad ja olla vabastatud valla heaks võetavatest maksudest. Ka igasuguste tunnistuste ning tõenduste väljaandmisel peaks alla kirjutama külavanem.

Mõned asjad võiks olla korraldatud ka teisiti. Peensused iga kava juures tuleks töötada välja hiljem.

Lääne Teataja, 25.oktoober 1933