1. veebruar

Jaanuaris sai selgeks, kui kaua võib sõbrale head uut aastat soovida. Selguseta jäi, kui kaua võib jõulupuud toas hoida. Proovitud oli siin-seal pidada üheskoos jõulupuude matuseid, ka Pärnu-Jaagupi lauluväljakul. Ei midagi jäävat.

Seda arutades astus tuppa Ertsmalt Heiti (jätan perekonna nime kirjutamata, nagu meie ajalehes kahjuks järjest rohkem märkame).

Heiti sekkus juttu ja ütles: „Taat tahtis kolmekuningapäevaga kõik lõpetada, aga kus eit: „Praegu, näe jõua lundki õuest ära ajada, siis veel seda! Varsti tuleb jaanipäev, siis on järjest kaks püha ja aega rohkem." Nii jäigi jõulupuu südame täiega omi okkaid toa nurgas laiali pilduma.

11. veebruar 1988

Nädala alguses teatati, et Tartu maraton on edasi lükatud lume puuduse tõttu. Meie kodumaal ei tea kunagi, mis taevast ja millal alla kukub.

13. veebruar 1988

Oli mõte autoga Tallinna minna värvilist telepilti vaatama. Ruttu, ruttu autosse ja tagurpidi õuest välja. Ma ammu märkasin, et plank oli valele kohale tehtud. See maksis täna kätte. „Ttrr-trrrrr!" Ma ei uskunuid oma silmi, aga lahti jäänud auto uks lõikas nagu noaga plangu lipikuid pooleks. Kõva uks! Hea auto! Nüüd oli kiidul lõpp. Kuradite saatel ei läinud auto uks enam kinni. Võtsin noore mehe jõuga uksest ja õõtsutasin autot. Juba läks uks kinni ning ma võisin pealinnas ja Märjamaal miilitsate kontrolli veatult läbida. Auto välimus oli natuke näotu, aga siiski ilus.

15. veebruar 1988

Mart Lill oli olnud jaanuaris sanatooriumis Jerevani linnast 84 kilomeetri kaugusel 2100 meetri kõrgusel mägedes. Nüüd oli ta tagasi ja kiitis astma haiguse kadumist. See Armeenia abi on siiani tunda ja aitab Mardil kümneid aastaid veel edasi elada. Jõudu selleks!

16. veebruar 1988

Oli kuulda, et Maimas töötab grupp, kes tahab koos maaga lahkuda suurest Vahenurme kolhoosist. Gruppi kuulusid Salom, Mihkel, Tõnisson, Heinrich ja Laur, Urmas. Eelmisel esmaspäeval toimus koosolek. Partei boss Udam käskis niisuguse näotu mõtte maha matta. „Hakkavad nüüd enne kevadkülvi veel jamama!" Aga tema sõnal polnud enam jõudu.

23. veebruar 1988

Ootasime Allar Levandi hüpet.

Õhtul olime kõik televiisorite ees. Ootasime Allar Levandi mäehüpet olümpiamängudelt Kanadas. Telemehed käskisid kahte pöialt peos hoida. Nõukogude Liit hüppas viimasena ja seal oli ankrumeheks Allar. Pikkamööda liikus aeg.

Nüüd ja nüüd. Rahvas vaatas üles. Istepink oli tühi, sinna ei tulnud kedagi. Võistlused seisid viis minutit ja siis näidati loodust ning algas teine ring. Usu või ära usu, aga meie ootuste lootus oli viimasel minutil haigestunud! Viie päeva pärast näitas kodukandi mees Allar Levandi oma võimeid. Ta tõusis suusatamises 19. kohalt pronksile.

24. veebruar 1988

Täna oli vabariigi 70. aastapäev. Ei tea, kas Pärnus toimus ka vastaspoole miitingut. Igatahes luba küsiti. Pärnu-Jaagupis oli vaikne. Tallinnas toimus Võiduväljakul miiting. Rahvast oli palju.

Loosungid, aga kõik ühesugused punased. Inimesed seisid nördinult.

Ei ühtegi hõiskamist ega lehvitamist. Kõnelejad (linna TK esimees Harri Lumi, Jaan Talts, Kuzmin) rõhutasid, et kõigis meie viimase aja tegudes on süüdi Ameerika.

Esitatud avalduses näidati neile rusikat ja nõuti mitte sekkumist meie siseasjadesse. Imelik lugu.